2017. aasta esimesed päevad hingavad veel paljuski 2016. aasta rütmis. Kokkuvõtete ja järelduste tegemise sissekäidud rajas. Üha sagedamini välja käidud mõttest, et meie aeg on ”tõejärgne ajastu”, on saanud justkui uus ja enesestmõistetav käibetõde.

Ajastule kiputakse nimetusi andma ikka hiljem, pärast, siis kui on järelduste tegemise aeg. Tagantjärele ollakse ikka targemad. Missugused on aga need pintslilöögid, mis reaalses ajas, iga päev üha kiiremas tempos ja kindlamalt meie ümber seda ”tõejärgset” aega maalivad?

Proloog 

Meie valikute tegemisel saavad järjest enam määravaks show elemendid. Elu on muutunud reaalsusega manipuleerivaks vaatemänguks: kui varem mängiti arvutimänge kodus televiisori ees, siis nüüd aetakse Pokemone taga reaalajas mööda tänavat käies.

Möödunud aasta üks tähtsündmusi, mis oodatu peapeale pööras ning analüütikute ja arvamusliidrite eksperthinnangute kindla pinna kõikuma lõi, oli Donald Trumpi valimine Ameerika Ühendriikide presidendiks. Trumpi presidendikampaaniat iseloomustas üks suurejooneline ja lõppematu show, justkui karussellil sõit, kus iga tiir oli veel kõrgem ja rohkem adrenaliini tekitav. Nagu heas action-filmis, kestis põnevus viimaste sekunditeni.

I vaatus: Sisu versus vorm

Kui Trump valimised võitis, kirjutas Prantsuse päevalehes Libération õppejõud ja filosoof Marc Crépon, et ”Trumpi valimine ei näita üksnes rahva show- või karikatuuri-imetlust, vaid et Trumpi kaudu on rahvas leidnud viisi, kuidas väljendada oma negatiivseid emotsioone ja kirgi” ning et ”agressiivsus, kontrolli kadumise võimalus ja piiride näiline puudumine mängisid kaardid Trumpi kätte, kuna oli selge, et ükski teie kandidaat talle samaga vastata ei suuda”.

Hillary Clinton, demokraatide kandidaat, valis oma keeleks vastandumise – see tähendas aga turvalist mängu, mille reegleid juba kõik ette teadsid ja mis polnud enam põnev. Trump ”välistas enda ameeriklasteni jõudmise viisis intellektuaalse ja poliitilise establishment'i, eliidi, maneerid ning tema võit tähendab ka nende teadmiste ja oskuste knock-out'i », ütles Crépon.

Teatraalsus, provotseerimine, sõnaline vägivald, mis olid Trumpi kampaania märksõnad, pääsesid mõjule, kuna peegeldasid tagasi tundeid, mis olid paljudesse inimestesse kogunenud alates Barack Obama valimisest 2008. aastal. Créponi sõnul muutus Trump ”negatiivsete tunnete hääletoruks”.

Seega sai kõik kogunenu sai paisu tagant välja, muu hulgas ka see, et märkimisväärne osa Ameerika valijatest ei olnud kunagi tahtnud näha riigi eesotsas mustanahalist presidenti. Crépon lisab, et ”rahvas ei tahtnud enam poliitilist, majanduslikku või sotsiaalset kompetentsi, taheti näha kedagi, kes mõtleb ja tunneb nagu nemad”.

Sellega lõi aga lõplikult kõikuma tasakaal sisu ja vormi vahel.

Nagu püstijalakoomikutegi puhul, on ka poliitikute etteastete taga detailne rätsepatöö: mida siiram ja spontaansem lavanumber paistab, seda rohkem on selle tegelikult filigraanse täpsusega paika sätitud etenduse taga töötunde ja ajugümnastikat.

Viimasel ajal on teatrimaailmas aset leidnud püstijalakoomikute võidukäik. Teatriteadlane Luule Epner rääkis Eesti Teatriuurijate ja –kriitikute Ühenduse aastakonverentsil eelmise aasta detsembris, et seda tendentsi võib põhjendada nii, et meie praegusel väga kuvandikesksel ajastul, mil igaüks saab sotsiaalmeedia kaudu luua endast sellise pildi ja identiteedi nagu parasjagu meeldib, otsib inimene teatrist vastukaaluks alateadlikult reaalsust, ehedust ja siirast ”oma lugu”.

Kui sellest mõttelõngast edasi liikuda, siis ongi selle teatri üks elulisemaid näiteid poliitikute etteasted.

Show-elementidest täis pikitud maski tagant tahab publik siiski näha selget ja arusaadavat oma lugu ja visiooni riigi juhtimisest. Kuid nagu püstijalakoomikutegi puhul, on ka poliitikute etteastete taga teatavasti ju detailne rätsepatöö: mida siiram ja spontaansem lavanumber paistab, seda rohkem on selle tegelikult filigraanse täpsusega paika sätitud etenduse taga töötunde ja ajugümnastikat.

Nii et kui palju oli Trumpi vihakõnes Clintoni vastu siirast emotsiooni, kui palju kavalat psühholoogilist mängu? Debattide vaatajanumbrid aga aina tõusid, lastes vaatajatel üha enam end kõnelejaga samastada.

Järjest individualistlikumaks muutuv ühiskond upitab troonile tavainimese ja püramiidi alumisele astmelt leiab end eliit. Selline oli ka Brexiti ja Donald Trumpi valijate üks võimalikke sõnumeid – lõhkuda valitsevat süsteemi ehk establishment'i.

II vaatus : uue aja mänguväljakud

21. sajandil on aknad maailma suurest infoküllast udused, igaüks peab oma vaatevälja sinna ise joonistama. Selleks, et infohulka hallata ja analüüsida, on vaja oskustööriistu ja vahendeid. Kontrollida inimene seda tõenäoliselt enam ei suuda.

Üha pealevoolav infomass passib hästi ka omaenese elu ja mõtete eest põgenemiseks. Kaua aga ei põgene Instagrami ja Facebooki turvalisse raami, mingil hetkel jõuab päriselu järele, sest ego võidukäik ei saa olla püsiv väärtus.

Kusjuures ego ei ole sama, mis isiksus, kuigi neid tihtipeale omavahel sassi kiputakse ajama. Ego toidab end laikidest ja tähelepanust, näeb kõike läbi mina filtri ning kui vaja, sõidab teerulliga teisest üle. Isiksused aga rikastavad maailma ja toidavad iseenda maailmapilti aktsepteerides ka teiste arvamusi ning mis põhiline, julgevad kahelda enda nägemuse õigsuses.

Praegune aeg soosib aga egode võidukäiku, igaüks saab tunda end pädeva maalrina oma lõuendi ees. Arvamusliidrite ring aina suureneb, sõna devalveerub ja info roll muutub pidevalt.

Seega muutuvad ka mängureeglid meie ühiskondades. Kuid päris ilma nendeta ei saa, mängus on siiski kindlaid ja arusaadavaid reegleid vaja, et protsessil oleks mõte ja tulemus. Et aga mänguväljakul mängimiseks tahet jätkuks, on vaja ka vabadust. Selle jaoks on omakorda vaja piirraami, mille sees end vabana tunda. Ilma selleta muutub iga asi kontrollimatuks ja süsteemituks. Ka teatrilaval ainult improviseerides publikut lõputult ei köida.

Praegusel infoväljal alles kombatakse uut mänguviisi, katsetatakse ka väljakut ning need, kellel lahendusi uue korra jaoks pakkuda pole, ihalevad kõige häälekamalt minevikku ja möödunud aegade korda. Ja tundub, et uue aja käekiri sünnib praeguse aja tupikseisust. Nii nagu öeldakse, et intelligentset inimest eristab kohanemisvõime ja eneses kahtlemine, nii peab ka ühiskond elujõulisena püsimiseks suutma kohaneda ja oma välja pakutud tõdede kogumit kahtluse alla seadma, võrdlema, vajadusel oma ümber sõnastama.

Identiteedikriis on ületatav. Tuleb väärtused, soovid ja kohustused viia praeguse aja konteksti. Iga muutus võib olla raske ja valulik, aga kordades tasuvam kui selle puudumise pärast tekkiv viha ja jõuetuse tunne.

Võitlus ellujäämise nimel on asendunud võitlusega võimu nimel. Infost ja ”tõest” on saanud meie aja malenupud, millega tuleb mängida ja neid heaperemehelikult kasutama ning tarbima õppida. Mõlema juurde käib ka vastutus. Ja uus aeg on elujõuline siis, kui osatakse ka minevikust ajatud mängureeglid kaasa võtta.

Parimad näited on tuua muusikavallast. Pealtnäha seosetu ja kauge paralleel, aga miks eesti folkloorist inspireeritud muusikat viljelevad Trad.Attack! ja Maarja Nuut piirideüleselt laineid löövad? Sest nad on suutnud kaugeleulatuva ja tugeva traditsiooni tänasesse keelde panna, kõnetades praeguse aja inimest, anda minevikunootidele kaasaegses aegruumis uue hingamise.

Identiteedikriis on ületatav. Tuleb väärtused, soovid ja kohustused viia praeguse aja konteksti. Iga muutus võib olla raske ja valulik, aga kordades tasuvam kui selle puudumise pärast tekkiv viha ja jõuetuse tunne, millest väljapääs võib pikemas perspektiivis terendada üksnes äärmuslikes valikutes või äärmuslikus käitumises.

Ja lõpetuseks – ega meiegi triumfeerivatest tendentsidest maha ei jää. Järjest enam saab kinnitust, et enda rahvale lähemale toomiseks tuleb juurde lisada veidi vaatemängulisi elemente. Seetõttu on märgiline, et 2016. aasta Eesti peaministri Jüri Ratase aastalõpu intervjuu viisid läbi näitlejate ja meelelahutajate tandem Ott Sepp ja Märt Avandi.

Peagi ootab Euroopat järgmine küpsuseksam. Millise etenduse pakub Prantsusmaa presidendivalimistel paremäärmusliku erakonna Rahvarinne kandidaat Marine Le Pen? Prantslased on pigem teadlik publik – kultuurilembene ja tugeva teatritraditsiooniga. Milline vaatemäng neile peale võib minna?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.