Eero Epneri Postimehe arvamus- ja kultuurilisas avaldatud artikkel „Kurjuse normaliseerumine“ oli ilmselt üks läinud nädalavahetuse jagatumaid lugusid eestikeelses sotsiaalmeedias.

Teema ega selle käsitlemine pole iseenesest uus, küll aga tegi Epner seda dramaturgile omase hoogsusega.

Olen kurjuse normaliseerumisest mõtelnud ja ütelnud minagi, kuid viimasel ajal olen püüdnud olukorra tõdemisest edasi, selle põhjusteni jõuda. Need on loomulikult mitmetahulised, kuid toon teieni mõned viimaste aegade tähelepanekud.

Kurjus toidab kurjust. Kui me imestame selle üle, millisteks sõnadeks – õnneks siiski mitte veel tegudeks – on valmis meie kodukootud vaenukõnelejad, siis pole põhjust lahutada seda mingiks eraldiseisvaks nähtuseks. Kasvanud on üleilmne kurjuse foon ning siiamaile jõuab see loetud aja jooksul – nagu kõik teisedki tänapäeva nähtused, näpuvurridest finantskriisini.

Need inimesed meie keskis, kel kurjuse ja vaenu vallapäästmise soodumus sisemuses olemas, on ilmselgelt saanud enda jaoks teretulnud sütitust sellest, mis toimub laias maailmas. Sealhulgas ka sellest, millise kõnepruugiga on näiteks islamiäärmuslased lääne ühiskondi kostitanud.

Islamiäärmuslaste räige retoorika jõudis lääne inimeste teadvusse pikka aega filtreerituna, sest kes neid vanade habemike kusagil koopasuus salvestatud araabiakeelseid jorinaid ikka mõistis ja seeläbi oluliseks pidas. Isegi pärast täna 16 aastat tagasi aset leidnud New Yorgi terrorirünnakuid.

Siis aga saabus äärmusluskaardile ISIS ja muutis käeviibutusega kogu senise kommunikatsiooni. Sujuvas britipärases inglise keeles loobitud rõlgused lääne elulaadi ja inimeste suunas on tänaseks saanud täiendust paljudest teistest Euroopa keeltest – isegi väike soome keel pole enam piisavalt väike, et mitte islamiäärmuslaste propaganda vahendiks sobida.

Kui räme vaenukõne ja kurjust täis retoorika aga juba kord kas nüüd otseselt salongikõlblikuks saab, aga vähemalt tee inimeste teadvuseni rajab, käivituvad inimloomuse tumedamasse poolde programmeeritud seaduspärad – kui kusagil keegi võib, siis võime meiegi ning kui nemad meie jutu peale vunki lisavad, siis trumpame me nad kindlasti üle.

Lubatavusel ei ole mingit konkreetselt mõõdetavat piiri, see on pigem nagu kontrolljoon, mida pole ühelegi kaardile kantud. See on veelgi ähmasem kui India, Pakistani ja Hiina piiritülisid põhjustavad piirkonnad ning seetõttu käib selle järjepidev ületamine ning seeläbi ka uude kohta nihutamine aegamööda ning märkamatult.

Omaette võimendina mõjub kõigele sellele ka tänapäevase digitaliseerunud ja võrgustunud maailma hõlpsus. Me elame juba ammu jagamisajastus, kus originaalset sünnib vähe, isegi koopiaid nii väga mitte – sest loomise asemel on lihtsam üles korjata ja ringlusesse saata. Nii levibki igasugune populism, vaenukõne ja kurjus üle nii araabia-, inglis- kui ka muukeelse maailma mängleva kergusega: ühes maailma punktis ühel hetkel välja öeldu on mõne nädalaga kogu maailma samamoodi mõtlevate inimeste kasutuses.

Äärmisel juhul lisab keegi juurde mõne omakeelse „vaimuka“ loosungi. Ja nii ongi kurjus lokaliseerunud, legaliseerunud ja normaliseerunud.

Tänaseks on igasugused äärmused – islamistlikud, kristlikud, vasak- ja parempoolsed – juba üle ilma ühinenud kurjusest ja vaenukõnest kantud ringmängus. Meil, mõõdukatel, jääb üle aga püüelda selle poole, et mõistus siiski laias laastus võidab ning et selle ringmängu näol pole lõpuks siiski tegemist 21. sajandi versiooniga Notke „Surmatantsust“. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.