Elame täna Eestis mingis mõttes nagu kahes ajavoolus. Ühelt poolt on tunne, et oleme kaotanud oma ajataju ja elame väliste sõja- ja vägivallauudiste voolus. Teisalt tiksub ajalookell, mis toob lähemale aasta 2018: oleme suures juubeliaastas, mille lõppedes muutub faktiks, et Eesti Vabariigi sünnist on möödunud sajand.

2018 on samas oluline aasta kogu Euroopa ajaloo jaoks, sest lisaks Eestile on see veel terve rea vabariikide sünniaasta. Kui meie saatusekaaslastest vabariigid tähistavad omariikluse sajandat aastapäeva koos Eestiga üldise rõõmupeoga, siis Euroopa endiste impeeriumide keskmeks olnud riikides leidub veel sajandki pärast nende impeeriumide lagunemist keisrite (tsaaride, sultanite) aegade järele õhkajaid.

Nii olemegi tänases Euroopas olukorras, kus kõigile eurooplastele ühiselt mõistetav väärtus on aastal 2018 vabariikide sünni asemel hoopis see, et sajand tagasi suutsid meie esivanemad lõpetada esimese maailmasõja koledused.

Eestis peaks muidugi iga koolipoiss teadma, et maailmasõja lõpp ülejäänud Euroopa jaoks ei tähendanud rahuaega meie jaoks. Eesti riigi kinnistumiseks tuli pidada veel sõda, mida me seni ikka Vabadussõjaks nimetame, aga mida ilmselt kunagi tulevikus suuremates inglis- või mandariinikeelsetes ajalugudes hakatakse esimese maailmasõja jätkusõjaks nimetama.

Ehk tasuks mõned aastad enne Tartu rahulepingu sõlmimise sajandat sünnipäeva juurutada ka arusaam, et Tartu rahuleping on üks kivi selles suures müüris, mis lõpetas esimese maailmasõja.

Eesti Vabariigis langeb aasta algusse mitu Eesti riigi sünniga seotud tähtsündmust: kohe aasta alguses meenutame vaherahu; siis on hetk, kui saame tähistada Jaan Poska sünniaastapäeva ning siis ongi meil käes 2. veebruar, kui püüame hetkeks aduda neid emotsioone, mille meis tekitab Tartu rahu aastapäev. See sündmus liigutab meid kõiki, olenemata sellest, mida me selles päevas kõige tähtsamaks peame.

Kuid ehk tasuks mõned aastad enne Tartu rahulepingu sõlmimise sajandat sünnipäeva juurutada ka arusaam, et kõige olulisem selle lepingu juures (mida peaksid aktsepteerima nii meie liitlased kui ka meie naaber, kes vahel meie arusaamist ühisest ajaloost ei taha jagada) on see, et Tartu rahuleping on üks kivi selles suures müüris, mis lõpetas esimese maailmasõja ja andis võimaluse reaalselt luua selle maailmasõja järgne uus Euroopa.

Kui loeme Tartu rahulepingu algusridu, siis on seal öeldud: Eesti ühelt poolt ning Venemaa teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha.

Tartu rahulepingu artikkel I pani kirja kõige olulisema: „Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.“ Tänases Eestis räägime me rahust rohkem kui oskame seda tõesti nautida. Esimese maailmasõja üle elanud inimesed, ka Eestis, oskasid rahu palju enam nautida. Neile polnud vaja seletada, milleks on rahu hea – rahu oli hea, et elada. Nii lihtne see oligi.

Pole kahtlust, et Tartu rahulepingu artikkel II sõnastas olulised garantiid Eesti riigi tegemistele, sest kirja oli pandud lubadus, et: „Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.“

Rahva austust Tartu rahulepingu läbirääkijate suhtes lisas veel lepingu lisalause, et sündinud Eesti riik oli suutnud oma suure naabriga seekord tõesti osavalt läbi rääkida, sest lepingusse oli kirja pandud veel üks lubadus: „Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“

Oleks väga tore, kui rahulepingu läbirääkimistel osalenud meeste tegemisi meenutataks mitte ainult 2. veebruaril, vaid muudelgi päevadel ka nende sünnikohtade koolides.

Igal aastal on meil põhjust meenutada neid eesti mehi, kes olid määratud Eesti demokraatliku vabariigi valitsuse poolt allkirjaõiguslike volinikena rahuläbirääkimiste delegatsiooni. Need mehed kirjutasid oma nimed igaveseks meie ajalukku, sest nad said hakkama millegi nii suurega, millega – Jakob Hurda sõnadega öeldes – saavad hakkama vaid need, kes vaimult suured.

Aga Tartu rahulepingu tekstis nende meeste nimed kirjas sellises järjekorras:

Asutava Kogu liige Jaan Jaani poeg Poska,
Asutava Kogu liige Ants Jaani poeg Piip
Asutava Kogu liige Mait Aleksandri poeg Püümann,
Asutava Kogu liige Julius Jüri poeg Seljamaa
ja kindralstaabi kindralmajor Jaan Heinrichi poeg Soots.

Oleks väga tore, kui nende meeste tegemisi meenutataks mitte ainult 2. veebruaril, vaid muudelgi päevadel ka nende meeste sünnikohtade koolides.

Tean, et kindlasti meenutatakse neid mehi ja eriti Jaan Poskat Laiuse koolis, mis kannab nüüd Laiusel sündinud Jaan Poska nime. Laiuse lapsed teavad juba lapsepõlvest, et nende kandi mees aitas tuua Euroopasse jälle rahu. Lapsed teavad, et just 2. veebruaril 1920 muutus ajutine vaherahu Venemaa ja Eesti vahel (Euroopa piiri ühes lõigus) kaheks aastakümneks siiski pidavaks rahuks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.