18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses tegutsenud šoti ajaloolasele Alexander Fraser Tytlerile omistatakse ütlus, et kõigi suurte tsivilisatsioonide keskmine eluiga on 200 aastat. Eesti riik saab järgmisel aastal 100 aastat vanaks.

Salamisi võime ju oma väikest riiki, maad ja rahvast pidada lausa unikaalseks eesti tsivilisatsiooniks, sel juhul aga jõuab Tytleri kohaselt kohe-kohe kätte oluline pöörijoon, mille ületamise järel muutub Eesti riik vanaks. Vähemalt statistilises mõttes.

Niisiis seisab Eesti ees küsimus, kuidas tulla toime ligi hiiliva vanadusega. Kas käes on aeg pühenduda vaid kauni noorusaja meenutamisele või seisab üht-teist tegusat ja põnevat ees veel ka tulevikus?

Otsekui tellimise peale avaldas Ameerika ajaleht The New York Times mõne päeva eest näpunäited inimestele, kes on samuti ületanud statistilise vanuse ekvaatorijoone ehk jõudnud neljakümnendate eluaastate algusse. Mis oleks, kui prooviks neid nõuandeid üle kanda Eesti riigile?

Ajalehe esimene soovitus kõlas: kanna hoolt oma väljanägemise eest. Inimesed, kes löövad riietusele käega, tunnevad end vanemana kui need, kes endi eest jätkuvalt hoolitsevad.

Tundub, et seda nõuannet järgib Eesti riik väga hoolikalt. Meil on au sees uued kiiskavast klaasist superministeeriumihooned ning ägedad ametiautod. Neid aksessuaare on tihti kritiseeritud, ent kui need aitavad vananeval riigil end krapsakamana tunda, siis on kulutused seda väärt.

Teine nõuanne: hoia oma sõprus- ja tutvusringkonnas erinevatest generatsioonidest pärit inimesi. See on vajalik nii vaimuerksuse säilitamiseks kui ka üksilduse vältimiseks, mis võib tabada siis, kui kõik su eakaaslased on kõrvad juba pea alla pannud.

Eesti võiks seega tervitada Kataloonia ja Kurdi riikide võimalikku sündi ning nendega sõbralikult läbi saada, et noorte riikidega lävimine meid endidki nooremana hoiaks.

Kolmas õpetussõna: saabuvaks vanaduseks tuleb valmistuda sama põhjalikult ja vastutustundlikult nagu omal ajal sai seda tehtud pere loomisel või laste iseseisvasse ellu aitamisel. Ka seda näib Eesti üsna hoolega järgivat, vähendades näiteks omavalitsuste arvu. Vanas eas aitab vähemastki!

Ajalehe peamine soovitus oli aga vältida vanainimeselikke hoiakuid, tõrjuda vananemisega seotud stereotüüpe, mis vanu inimesi alavääristavad ja vanadust mingi ebameeldiva ja lootusetu eluetapina kujutavad. Vähemalt Ameerikas olevat vanemad inimesed üldiselt õnnelikumad ja vähem stressis kui keskealised või isegi noored täiskasvanud. Ehkki eakamate tervis pole enam sama mis noorena ning ka sissetulekud kuivavad kokku, aitab neil emotsionaalset tasakaalu leida keskendumine positiivsele informatsioonile ehk sõpradele, huvialadele ja harrastustele.

Selle nõuande järgmisega on Eestil kardetavasti raskusi. Ehkki poliitikud tarkade inimestena just soovitavadki rahval mõelda positiivselt ehk eakohaselt, kipume ikka ja jälle muretsema ja kritiseerima, vahel lausa vihaselt manama ja sõimama. Negatiivsete hoiakute suurenemist ühiskonnas on viimasel ajal täheldanud lugematud kolumnistid. Paljud on osutanud, et selle taga on ühiskonnas suurenev hirm tundmatu tuleviku ees.

Ent šoti ajaloolane Tytler, kellest meie jutt algas, teadis, mida tulevik toob. Ta jagas oma tsivilisatsioonide 200-aastase elutsükli järgmisteks etappideks: orjuse tingimustes usu leidmine, sellest usust suure julguse ammutamine ning selle abil vabaduse saavutamine. Sellele järgneb külluse periood, mis toob viimaks kaasa enesega rahulolu, mis kasvab üle apaatiaks. See aga viib riigi uuesti sõltuvusse ning viimaks ka orjusse.

Ehkki Tytleri seisukohad ei vasta enam ammu tänapäeva ajalooteaduse rangetele kriteeriumidele, tunduvad need mingit üldist seaduspära siiski kirjeldavat. Seega pole meilgi pääsu mandumise, apaatia ning peatse uue orjuse eest. Meie ärevus ja hirmud on järelikult igati põhjendatud.

Välja arvatud vaid sellisel juhul kui… me polegi tegelikult vana riik. Kui me ei peaks oma sünnipäevaks ammu ajaloo hämarusse kadunud 1918. aastat, vaid hoopis veel suhteliselt värskelt meeles püsivat 1991. aastat, siis saaksime järgmisel aastal kõigest 27 aastat vanaks. Oleksime endiselt noor ja hoogsalt arenev riik, kellel on vahel täielik õigus ka vihastada. Riik, kelle parimad ajad on veel ees, kellele vanaduse mõtted on veel võõrad.

Ehk on õigusliku järjepidevuse liigne rõhutamine ning nüüdne pompoosne 100. juubeli pühitsemine meile ikkagi pisut enneaegselt selga surunud vanuri sooja kampsuni, mis liigutamist takistab? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.