Rein Veidemann: eile nägin ma horisondi taha ({{commentsTotal}})

Rein Veidemann
Rein Veidemann Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Ka kõige avaramal maastikul, kõrbest ja merest rääkimata, ulatume nägema vaid silmapiirini. Sinna taha varjuv on vaid kujutluslik, seotud enamasti lootusega millegi kestmisest või siinpool horisonti kogetud väära või painava lõppemisest.

Mõistetavalt mõtleb suuremalt jaolt elu ära elanud inimene tulevikust teistmoodi kui alles oma (iseseisvat) elu alustav noor, kellele taeva maa peale toomine resoneerib eluihaga. Tema jaoks on tõepoolest kõik veel ees. Mida elukaare lauges languses olija seda noort inimest vaadates loodab, ei saa olla see, et ta ise tulevikuhorisondi taha kantakse – igaühe elu jääb oma lõpuga siiapoole! –, vaid et kaugemale, inimlikus mõõtmes võib-olla koguni igavikku kantakse  juba loodud väärtused, olgu selleks keel, rahvas, riik, õpitud ja kogutud tarkused ning eelkäijate elukogemus. See on nagu pärandvara, millele loodetakse horisonditagust kasvamist, mitte kulutamist.  

Nõnda ma istusingi, mina, seitsmekümne esimest aastat käiv inimene, eestlane, isa ja vanaisa eile lauluväljakul, kusagil selle väljaku keskpaigas ja rahva keskel – tõesti, kui täpselt kehtib meie kohta  võrdlus mesilassülemist, teate ju seda Paul-Eerik Rummo luuletuse ridu "me hoiame nõnda ühte, kui heitunud mesilaspere" –, istusin seal ja laulukaare all voogava noore inimjärvega silmitsi seistes tundsin, kuidas ma läbi nende ulatun vaatama silmapiiri taha.

Muidugi, liigutavalt ilus vaatepilt, mille ilu ja võimsust oli vist sunnitud lõpuks tunnistama ka Ilmategija, kui ta viimaste laulude meeleolulisel kõrghetkel paotas paksust pilvemassist väikese rebendina tükikese sinist laotust otsekui aimuse kinnituseks, et kusagil ootab meidki sillerdav selgus ja päike.

Nooruslikku jõudu, särtsu, rõõmu, enesekindlust, selle õhkumist lauludest, muusikast, noorte dirigentide ohjamissuutlikkust, sütitavust – seda kõike on kiidetud. Aga oli mitu laulu, mis kõnetasid mind kui silmapiiri taha ulatuv noorte inimeste tõotus.  Nendeks olid noormeeskoori "See on see maa" (Metsatöllu viis ja Lauri Õunapuu sõnad), segakooride "Elu on lootus ja loomine" (Kadri Vooranna viis Doris Kareva luuletusele) ning selle noorte laulupeo üheks  tunnuslauluks kujunenud ühendkooride  "Meie" (Rasmus Puuri viis Anna Haava luuletusele). Viimane teos mõjus oma struktuurse keerukuse ja vahelduva (sh rokkiva) rütmiga lausa kantaadina. Just selles, 1906. aastal kirjutatud, Noor-Eesti paatosest kantud Haava luuletuses,  nüüd siis kümnete tuhandete meloodiliselt võimendatud häältega tekstis tajusin ma mitte ainult kui esitust, mitte ainult kui teost –  ma võtsin seda vastu kinnitusena, et need laulukaare alla koondunud põlvkonnad ei jäta iseend ega Eestit saatuse hooleks. Muidugi kujundavad nad Eesti tulevikku oma näo järgi. Aga selle tuleviku näojoontes püsivad mõned kurrud muutumatutena.

Ja kui nad siis viie-kuuekümne aasta pärast istuvad lauluväljakul nagu mina siin seistmekümneselt istusin ja minuealised või vanemadki veel televiisorite ees, et siis, püüdes kujutleda samamoodi seda, mis jääb horisondi taha, kuulevad-näevad nad uut "Meiet" tõotamas kestmist. Eilsel noorte laulupeol istudes ja pärast rituaalseid lõpulugusid sealt vaikselt, sisemiselt puhastununa lahkudes – nagu on see olnud kõigi varasemategi laulupidude puhul – ma mõtteis mitte üksnes ei soovinud neile noortele seda, ma tundsin, et olen lausa kindel selles, et nii lähebki. Et nemad jäävad ja nende kaudu jääme meiegi unumatu leheküljena ajaloo raamatusse.  

Toimetaja: Kerttu Kaldoja



EV100: galeriid, videod, arvamused

Tiit Ojasoo

Tiit Ojasoo 104 kirjast: rünnati ka neid, kes ei ole üldse milleski süüdi

Eesti vabariigi kontsertlavastuse üks lavastajatest Tiit Ojasoo märkis Äripäeva raadio saates "Persoon", et 104 kiri kindlasti mõjutas lavastuse ettevalmistusprotsessi ja tegelikult mõjutas ka täiesti süütuid inimesi. Sealhulgas tema ja Ene-Liis Semperi lapsi, mistõttu tõstatas Ojasoo küsimuse, et kas see kiri nende allkirjadega üldse täitis oma loodetud eesmärki.

ERR-i kirjutusvõistlus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: