Kuni Mangi skandaalini oli päris selge, et ajakirjandus ja igasugused ravitsejad olid üle mõistuse tihedalt seotud. Igasugune ennustamine ja uduravitsemine oli meediaelu igapäevane, lausa vältimatu osa. Kergemeedia staaridest üritati rahvuslikke arvamusliidreid teha ja õnnestunult.

Ka Mang muutus suureks tegijaks hoolimata sellest, et väidetavalt oli mitmel väljaandel tema tegevuse tumedamast poolest info olemas, aga suurema asja nimel vaikiti see maha. Kui nii, siis tuli praegune skandaal õigel ajal või natukene hilja. 

Kes Mange usub, see usub, sinna pole midagi teha ja nende inimeste hulk pole väike. Kunagi Jaapanis töötades üllatas mind ka nende kiindumus igasugustesse horoskoopidesse, aga varsti selgus, et nemad ei räägi nende ennustuste juures üldse tähtkujudest. Nemad küsivad alati alguses veregruppi ja teevad selle põhjal põhjapanevaid järeldusi inimese iseloomust ja sobivusest teise inimese või õigemini nende veregrupiga. Ka seal on oma gurud ja autoriteedid.

Mis siis õige on, kas tähtkujude või veregrupi põhised ennustused, on minul küll raske hinnata. Või on hoopis nii, et idas on veri, meil tähed. Saate isegi aru, et see on meelelahutus. 

Meil läks see asi segamini. Mangi tõus oli just ajal, mil lõbumeedia võitles aktiivselt koha eest poliitilise mõju levitamisel. Pikas perspektiivis see ei õnnestunud, või kui õnnestus, siis ainult teatud gruppidega. Praegu anonüümseid kommentaare ja ennast selgelt kollaseks positsioneerivaid väljaandeid näiteks riigikogus ja tõsistes teleprogrammides enam tsiteerida pole kombeks, võib ise lolliks jääda. Nii palju on areng siiski toimunud. 

Ka Mang asetub nüüd nišši, kuhu ta kuulub – isiksuslike probleemidega meelelahutajate hulka. Tsiteerimine, vähemalt avalikes kohtades, on lõppenud. Teda ja temasuguseid enam avalike ürituste avakõnesid pidama ei kutsuta.

On ka ilmne, et uut Mangi, kes saavutaks tema positsiooni, lähiajal ei tule. Ilma meedia aktiivse abita pole see võimalikki. Aga toimetused, ma loodan, puhuvad praegu ka leige vee peale, sest kõrvetada saamine oli valus. Klikkide kerge võit võib tähendada  usaldusväärsuse rasket kaotust. Ei ole hea vahetus. 

Järellainetus siiski kestab. Neist ehk silmatorkavam ja kõige julgem oli eelmise nädala kolmapäeval  Tallinna TV-s saates "Meedia keskpunkt" kõlanud seisukoht. Riigikogu liige Heimar Lenk lõpetas saate ütlusega, mis ilmselt osa kuulajates tekitab mõtteid, kõhklusi ja kahtlusi: "Kõik need naised, kes Mangi juurde läksid ja oma tšakraid tahtsid avada, jätsid selle katki pärast seda, kui nad mehele said!" 

Meediarahvale üks  kogemus veel. Elu on mind kokku viinud inimesega, kes oli osaline 1989. aastal Anatoli Kašpirovski nii-öelda turuletoomises. Tol ajal otsiti ka suure huvi allikat,  aga keegi ei suutnud ette kujutada, missuguse vaimu nad pudelist välja lasid. Vanemad inimesed mäletavad seda hüsteeriat, mis siis tekkis: šokid, minestamised ja muu selline.  Samal ajal oli selge, et tegemist oli lihtsalt ühe järjekordse osava šarlataniga, aga proovi selgeks teha, kui inimesed usuvad.

Mu tuttav tundis tõelist südametunnistuse piina ja isegi arvas, et kõik hea, mida ta elu jooksul on teinud, ei kaalu üles seda halba, mille Kašpirovski "maaletoomine" kaasa tõi. Sellist hingemuret pole kellelgi vaja, sest inimmõistusega ei mängita.  

Tänane vanasõna on eelmise jutuga seotud ja pühendatud ajakirjandusele. "Tee head või  tee halba, ikka teed enesele!" •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.