Panin oma loole nime "provintsi kiituseks" ja soovitan sellega suurde Tallinnasse mitte trügida. Tõestan seda läbi küsimuse, et kus on kõige sobivam keskkond laste kasvamiseks.

See teema kerkis kunagi esile vestluses Gerd Kanteri treeneri islandlase Vesteinn Hafsteinssoniga. Tema väitis kaljukindlalt, et Põhjamaades on laste jaoks parimad keskmise suurusega linnad, kus elab umbes 10 000–20 000 inimest. Ta on ise mitmetes riikides just sellistes linnades elanud ja töötanud, seega teab, mida räägib.

Tema väidet tõestavad järgmised argumendid. Põhjamaades ja ka meil on sellistes linnades reeglina head koolid ja korralikud võimalused enda arendamiseks nii spordis kui ka muusikas. Kõige suuremad plussid on aga suured ajavõidud seoses oluliste objektide lähedusega ja kindlasti ka turvalisus.

Põhjamaade uuringutes kasutatakse terminit "lapse iseseisev liikuvus." See tähendab, et 10–14-aastane laps säästab teekonnal kool-trenn-muusikakool-sõber-kodu päevas võrreldes suurlinnaga palju aega, ehk isegi terve tunni. Moskvas võib transpordiaeg bussis või metroos kergesti olla kaks tundi, normaallinnas ollakse transpordis 20–40 minutit. See on suur elukvaliteedi vahe.

Lisaks on väikeses linnas võimalik liikuda kas jala või jalgrattaga ja see on kindlasti mõistlikum kui loksuda bussis. Kui vaadata lapse seisukohalt, siis ideaalne pole ehk see linn, kus on kõige rohkem võimalusi, vaid linn, kus laps pääseb võimalustele ise ligi.

Selle kohta on kasutusel meil vähetuntud termin Goldilocksi tsoon. See on tulnud muinasjutust, kus tüdruk Kuldkihar proovib kolme karu putru: üks on liiga kuum, teine liiga külm ja kolmas just paras. See "just paras" ongi mõiste, mis näitab optimaalselt suurust. See on seega linn, mis on piisavalt suur, et lapsel oleks valikuid ja piisavalt väike, et laps pääseks nende juurde ise.

Me oleme sellega harjunud. Paraku on paljude riikide suurtes linnades üks vanematest vältimatult laste autojuht. Seal lapsed ei tohigi üksi liikuda. Uuringute järgi on laste iseseisva piiratud liikumisega riigid näiteks Prantsusmaa, Iisrael, Brasiilia, Iirimaa, Austraalia, Portugal, Itaalia ja ka Kanada.

Mitmed Eestisse tagasi pöördunud pered on nimelt rääkinud, et on suur õnn, kui laps saab ise ja turvaliselt liikuda, mitte autoga ja turvameeste valve all.

Meie "just paras" mõistes linnad on veidi väiksemad kui Põhjamaade Porvoo, Rauma, Lillehammer või Visby, aga enamik meie maakonnakeskusi lähevad sinna "just paras" mõiste alla väga hästi. Viljandi, Võru, Rakvere, Kuressaare, Haapsalu ja paljude teiste kohta kehtib sama loogika, et on tugev tasakaal teenuste, turvalisuse ja lühikeste vahemaade vahel.

Näiteks Viljandis ja Rakveres on ju kõik olemas, seal on koolid, palju sporti, palju muusikat, head baasid, palju huvitegevust. Samal ajal on suurem osa linnast rattaga läbitav umbes 10–15 minutiga, 11–12-aastane laps saab niisiis suure osa päevast ise korraldada.

Eestis võib isegi rääkida nähtusest, et paljud maakonnakeskused on elanike arvu kohta lausa üle varustatud spordi, hariduse, kultuuri ja avalike teenustega.

Mida see praktikas annab? Üks aspekt on kindlasti konkurentsivõime seoses võimalusega aega harrastustele rohkem kasutada.

Selles jutus kõhklejad võiksid mõelda faktile, et viimane Tallinnast pärit individuaalala olümpiavõitja on aastast 1964 kiiruisutaja Ants Antson. Aga rahvast, raha, baase ja võimalusi on pealinnas ligi samapalju kui ülejäänud Eestis kokku.

Üritasin selle jutuga muuta mõne silmis sõna "provints" halvustavat tähendust hoopis millekski muuks ehk ihaldatavaks keskkonnaks.

Me oleme õiges kohas. Anglosaksi ja osa Lõuna-Euroopa autokeskne lastekasvatamise mudel "täiskasvanu saadab lapse" meile ei sobi. Järgime ja arendame Põhjamaade ja Saksamaa mudelit, et laps liigub ise.

Eelnevast tuleneb lihtne järeldus edasi mõtlemiseks. Kui kolime Tallinnasse laste võimaluste suurendamiseks, siis võib-olla kolime hoopis nendest võimalustest kaugemale.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.