Eesti on jõudnud demograafilisse murdepunkti. Rahvastiku vananemine on igapäevane, sisulist tegevust nõudev reaalsus. Me vajame uut lähenemist probleemile, mis tagaks eakatele väärika toimetuleku, tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja ühiskondliku kaasatuse. Seetõttu peaks eesmärgiks olema liikumine sotsiaalabi pakkumiselt ennetava ja võimestava elukaare poliitika suunas.

Hoolimata viimaste aastate positiivsetest sammudest, milleks võib üldjoontes lugeda 2023. aasta hooldusreformi ja keskmise pensioni tulumaksuvabastust, on meil jätkuvalt kitsaskohti, mis nõuavad täit tähelepanu ja tegusid.

Eesti eakad on Euroopa Liidus ühed suurimad vaesusriskis olijad, kuna pensioni kasv ei jõua järele elukalliduse ja terviseteenuste hinnatõusule. Meil on eripensioni saajaid, kelle sissetulek on ca 4000 eurot kuus ja neid, kes saavad pensioni 400 eurot. Paraku ei arvesta tervishoiuteenuste hinnakiri piisavalt eakate majandusliku võimekusega ning toimetuleku toetus ei kata päriselulisi vajadusi.

Me pole suutnud saavutada seda, et kõikjal Eestis oleks tervishoiuteenused üldse tagatud. Teenuste ebaühtluse peamine põhjus on kohalike omavalitsuste (KOV) piirkonniti drastiliselt erinev võimekus, mis tekitab inimeste ebaõiglast kohtlemist sõltuvalt elukohast. Eriti puudutab see koduteenuste pakkumist ja eriarstiabi.

Teine silmatorkav probleem vanemaealiste poliitika korraldamisel on institutsionaalne killustatus. Sotsiaalhoolekande ja tervishoiusüsteemi vahel puudub sisuline integratsioon. See sunnib abivajajat pendeldama bürokraatia rägastikus, mis pole paljudele eakatele jõukohane.

Näiteks on igati kaasaegne perearstile pääsemise digilahendus märkimisväärsele osale üksi elavatest eakatest tõkkeks teel, mille ületamiseks tuleb kaasata noori sugulasi-tuttavaid või istuda arsti ukse taga lootuses, et võetakse jutule.

Ühtne isikukeskne hooldusfond

Seadusandliku meetmena võiks algatada muudatused sotsiaalhoolekande seaduses ja ravikindlustuse seaduses, et luua ühtne isikukeskne hooldusfond. See võimaldaks rahastada erinevaid teenuseid, näiteks õendus abi kodus ja sotsiaaltransporti, ühelt platvormilt. Nii väheneks surve EMO-dele ja haiglavõrgule. See samm aitaks luua integreeritud hooldusmudeli, tooks juurde ennetustegevuse komponendi ja tõstaks inimeste endi huvi püsida võimalikult kaua terve ja tegus.

Lisaks füüsilisele tervisele peame rohkem keskenduma ka vaimsele ja sotsiaalsele tervisele. Need kolm koos annavad inimesele piisava terve olemise tunde. Kui aga mõni neist komponentidest puudub, tekib probleem.

Näiteks on digipööre jätnud osa eakatest infosulgu, süvendanud üksildust ja vaimse tervise muresid. Selle tõsisem tagajärg on sotsiaalne isoleeritus, mis suurendab veelgi tunnet, et oled elust kõrvale jäetud. Ma ei kutsu üles tehnoloogia loomuliku arengu vastu astuma, vaid tegelema vanemaealiste digipädevuse arendamisega võimalikult varakult ja neile eakohasel moel. Selleks sobib elukestev õpe nn eakate ülikoolis, kui see toimuks väikestes gruppides ja vastava väljaõppe saanud inimeste eestvõttel.

Praegu laialt kasutusel olev variant, et kohalik raamatukoguhoidja või poepidaja teeb eaka eest ära vajalikud digitoimingud riigiga suhtlemisel, ei õpeta enamasti iseseisvalt samaga hakkama saama. Kuid tänu neile heategijatele saab keegi ikkagi abi.

Avaliku teabe seadust võiks täiendada sättega, mis kohustab riigiasutusi ja omavalitsusi säilitama ligipääsetavad füüsilised nõustamispunktid neile eakatele, kelle jaoks digirong on lõplikult läinud. Digipädevuse loomine peaks olema nii inimese enda, riigi kui ka tööandja asi, et vältida osa meie niigi väikese ühiskonna kõrvalejäämist.

"Hõbemajanduse" soodustamine

Vanemas eas meie jõudlus küll väheneb, aga teadmistepagas ja pühendumus on sageli just siis elukaare tipus. Seetõttu on eakate tööhõive tohutu ressurss, mitte koorem. Osaline või paindlik tööaeg, eakohane ümber-või täiendkoolitus ja väärtusliku elukogemuse kasutamine teevad eakast inimesest väärtusliku töötaja.

Kahjuks pole mitte kõik tööandjad sellest aru saanud, samuti ei toeta riik oma maksuseadustega pensioniealiste tööturul püsimist. Aga inimese eneseväärikus ja majanduslik toimetulek on tugevas seoses, rääkimata vajadusest olla sotsiaalses mõttes keegi, kellest oleneb tema enda ja riigi heaolu.

Selles suunas võiksid "nügida" tööandjaid tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse "hõbemajanduse" maksusoodustused. Ühe näitena, kehtestada madalam sotsiaalmaksu määr neile tööandjatele, kes värbavad 55+ (65?) vanuses töötajaid paindliku koormusega. See leevendaks tööjõupuudust ja hoiaks ühtlasi eakad ühiskondlikult aktiivsena.

Eesti riigi edukust ei saa mõõta vaid SKP kasvu järgi. Seda näitab ka see, kuidas me kohtleme oma vanemaealisi. Praegune reageeriv ja killustatud poliitika tuleb asendada visiooniga, kus vananemine on turvaline ja väärikas protsess.

Ma ei käsitlenud kaugeltki kõiki eakatega seonduvaid probleeme ja nende lahendusteid, kuid juba esitatud ettepanekute jaoks võiks moodustada ministeeriumite ülese töörühma ja valmistada ette seadusemuudatused. Huvigruppide poolt lisandub ettepanekuid veelgi. Valdkondade ülene elukaarepoliitika on vältimatu.