Kätlin Konstabel | (Eba)normaalne ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Palju sellest, mida lapsena või noorpõlves haridusteel õpime, paraku ununeb. Osa tuleb hilisema elu jooksul korduvalt meelde ja võib maailmast arusaamisel abikski olla. Minu jaoks on üks sellistest infotükkidest kunagi kliinilise psühholoogia algkursusel saadud teadmine sellest, et küsimusele „Mis on normaalne?“ vastates võib aluseks võtta väga erinevaid lähtekohti. 

Üks põhineb sellel, milline on nii-öelda mina. Sellisel juhul on minu kogemus ja arusaam asjadest alati võrdluse alus. Minusugune on õige, teistsugune kahtlane. Otsuse teise inimese normaalsuse või mõistlikkuse üle teen selle põhjal, kuivõrd ta minuga sarnaneb. Tihtipeale kasutatakse ka subjektiivse vaate laiendatud varianti: asjad, mis on teisiti kui minu peres (või minu riigis), on veidrad. 

Teine, statistiline viis normaalset määratleda on võtta aluseks keskmine. See, mis väga palju keskmisest erineb, ongi ebanormaalne. Näiteks äärmiselt pikki või lühikesi inimesi leidub harva, seega statistilise lähenemise järgi saab öelda, et nad pole normaalsed.  

On võimalik lähtuda sellestki, mis on ühes või teises kultuuris tavaks. Igal kultuuril on olemas oma selgemal või ähmasemal moel kokku lepitud reeglid aktsepteeritava olemise ja käitumise osas – kõige formaalsemalt on osa neist kirja pandud seadustes. Kui pole sotsiaalse normiga kooskõlas, ongi tegemist ebanormaalsega.

Aluseks võime võtta ka mingi ideaali. Ideaalne ongi normaalne. Ideaali allikas võib olla väga erinev. Arstid lähtuvad tihti bioloogilisest ideaalist, tervest organismist.  Vahel räägitakse, et kuna Uues Testamendis on kirjas nii, siis nii peabki elu käima – ideaali leiab pühakirjast. Ideaalne võib olla mingi kehakuju või eluviis. Teinekord tundub, et kuskil kellegi peas on õige eestlase ideaal – selline pole keegi kunagi ilmselt olnud, aga püüelda selles suunas justkui tuleks.

Ja muidugi saab aluseks võtta selle, kuivõrd mingi omadus on või pole häiriv, soodustab või takistab edukat toimetulekut. Kui põhjustab valu, inimene ei saa eluga hakkama, on ohtlik, ei kohane uute olukordadega, ei saa teistega läbi, siis pole normaalne.

Erinevaid normaalsuse käsitused võivad nii kokku sobida kui ka vastuolus olla.

Oletame, et oleme kõigil eestlastel terve rea tunnuseid ära mõõtnud ja teada saanud, et kõige rohkem on neid, kes tarbivad suurtes kogustes mõnuaineid, saavad kodus ja tänaval peksa ning tööl ahistatud, surevad enne pensioniiga infarkti või liiklusse ära. Keskmine eestlane oleks seega teada ja ühel hetkel võib tegemist olla isegi sotsiaalse normiga (Eestis need asjad nii käivadki, on tavaks). Selline komplekt tunnuseid oleks aga häiriv inimesele endale ja läheks vastuollu nii meditsiinilise kui ka küllap mitme muu ideaaliga.

Teisalt võib keskmine IQ olla normaalne (sest seda on kõige rohkem), ometi on keskmisest kõrgem vaimne võimekus ihaldusväärne tunnus.

Kui mõnes kultuuris on heakskiidetud omadus selgrootus, enamik inimesi sellest lähtuvalt toimibki ja vähemalt neil endil on täitsa mõnus elada (võibolla sobiks see ka mingi ideaaliga), siis oleks eetiline käitumine ebanormaalne lausa mitmes mõttes. Mõnel inimesel on aga jällegi seesmine, subjektiivne kompass, mis ebaeetilist normaalsust ei võimalda.

Erinevatel lähtekohtadel on erinev kaal ja kasutuskoht. Kui mõne valdkonna poliitikat kujundataks lähtuvalt poliitiku subjektiivsest tundest („minu kogemus tuttavate venelastega suhtlemiselt on alati positiivne, mis me kaitsevõimesse ikka nii palju panustame“ või „minu suguvõsas pole ükski naine kunagi peksa saanud, seega pole perevägivald Eestis probleem“), oleks see imelik.

Kui aga küsime parimalt sõbralt raamatusoovitust, siis oleme rõõmsad, kui ta soovitab just seda raamatut, mida ise lugemisväärset peab. Küllap imestaksime, kui ta suunaks meid keskmist maitset väljendavat müügiedetabelit uurima või vihjaks, et ideaalne eestlane loeb vähemalt korra kvartalis ikka „Kalevipoja“ ning „Tõe ja õiguse“ läbi.

Mainitud erinevad lähtekohad on aruteludes märgata pea alati, kui on vaja seletada, mida keegi peab heaks, õiglaseks, ilusaks, toredaks, arukaks jne. Kuna eri arutlejatel on tihti erinev lähtekoht, ei pruugi üksteisemõistmist tulla. Vahel tabab arutlejaid ahastus või lausa raev, sest igaüks hoiab oma aiast ja aiateibast kangekaelselt kinni.

Mõni toob alati lagedale teadusuuringud näitamaks, millised on keskmised ja levinud trendid või seosed. Teine astub sellele vastu näidetega oma elust. Kolmas teeb juttu sellest, kuidas Eestis on asjad ikka käinud või käima peaks.

Mõnikord on kõik vaidlejad valinud aluseks kultuuris tavaks oleva järgi määratletud normaalsuse – aga ühe tava lähtub ühest, teise oma teisest subkultuurist või aastakümnest. Vahel lisandub veel vaidlus selle üle, kas tähtsam on mingi käitumise häirivus (või mõnusus) inimesele endale või tuleks hoopis vaadata seda, kuidas see ümbritsevatele sobib.

Paljukõneldud ahistamiste teema on siinkohal hea näide. Kui naised rohkem selgeks teevad, et neile soovimatu ligitikkumine ei sobi (mis siis, et seda on pikka aega peaaegu normaalseks peetud, sest seda on lihtsalt nii palju), on osade meeste suust kuulda muretsemist, et nemad pole ju midagi halba mõelnud ja nüüd ei teagi, kuidas enam üldse vastassooga suhelda.

Kui vähegi sihiks seada dialoog ja üksteisest lugupidav arutelu, oleks ehk nende erinevate hea-õiglane-normaalne lähtekohtade mõistlik ja teadlik kasutamine abiks. Kasvõi selleks, et ära tabada see hetk, kui endal tekib kiusatus taolistes vaidlustes üht või teist argumenti appi võtta.

Või kui tekib veel suurem kiusatus teistele vaat et pühaku positsioonilt ideaalset elu õpetada, enda käitumine sellega aga hoopiski ei sarnane. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised
Teadlased määrasid muu hulgas Maltravieso koopamaalingute vanuse.

Professor: neandertallaste 150 aastat kestnud diskrimineerimine on lõppenud

Neandertallased joonistasid Hispaania koopaseintele käejälgi, kolmnurki ja loomi ning mõistsid sümbolismi vähemalt 20 000 aastat enne nüüdisinimeste Euroopasse saabumist. Uued leiud kinnitavad üheselt, et ennast ei suutnud läbi kunsti väljendada ainult praegu elavate inimeste otsesed esivanemad.

ERR-i kirjutusvõistlus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: