William Shakespeare’i ühe tuntuma näidendi „Macbeth“ nimiosalisest, Šoti trooni usurpeerinud aadlikust kurikuulsamgi on tema naine, võimu- ja verejanuline leedi Macbeth. Teda on nii mõnigi kord kasutatud tõendusena, et naised ja võim ei käi kokku, et poliitiline aktiivsus on miski, mis pole loomuldasa naiselik.

Bill Clintoni presidendikampaania ajal tituleerisid vastased ta võimuihara kaasa Hillary viivitamata leedi Macbethiks. Omaaegse Salemi nõiaprotsessi tuline toetaja, 17. sajandist pärit Bostoni puritaanist pastor Cotton Mather aga kasutas Shakespeare’i näidendit just leedi Macbethi ebaloomulikku võimuiha esile tõstes nii kurjade vaimude väljaajamiseks kui ka Ameerika kõige esimese nõiaprotsessi õigustamiseks. 

Ent Shakespeare ise on kaugel Leedi Macbethi demoniseerimisest. Leedi ei ole kuidagi nurjatum kui ta verejanuline kaasa, nad väärivad üksteist. Küll aga provotseerib see haarav tekst meie endi jonnakalt püsivate eelarvamuste avaldumist.

Ka Shakespeare’i näidendi kõige hiljutisemat versiooni, VAT-teatris etenduvat „Leedi Macbethi“ tutvustavas tekstis peetakse võimutaotlust naiselikkusest loobumise märgiks. Nii nagu ei taha kuhugi kaduda perekond Macbethe painanud usk nõidadesse ja me elu suunavatesse üleloomulikesse jõududesse, on visa kaduma ka hirmu- ja ebaloomulikkusetunne naisjuhtide ees.

Usk naiste võimukuse ebaloomulikkusesse on sama jabur, kui juhinduda omaenda isiklikku elu või karjääri määravate otsuste langetamisel sensitiivi soovitustest. Kui aga soolapuhuja juures käimine on igaühe isiklik valik ning ka selle valiku tagajärjed piiratud, siis sääraste, naisi ühiskonnas tasalülitavate uskumuste väljendamine on märksa tõsisema nähtuse ilming. Kellegi võimutustamist soolise tunnuse põhjal ei tohiks kuidagi kergemalt võtta kui ükskõik millisel muul moel ilmnevat diskrimineerimist või rassismi. 

Vaevalt et kuulus kirjanik omal ajal teadvustas, millise karuteene ta leedi Macbethi tegelaskuju loomisega naissoole teeb. Shakespeare’i poliitikakäsitlus „Macbethis“ on tegelikult hoopis macciavellilikult realistlik, nii nagu on skeptiline ka tema poeetikakäsitus, millest antakse aimu „Hamletis“, kus Hamlet manitseb kuningakotta saabunud näitlejaid hoiduma liialdusist ning võimalikult loomulikult peegeldama „loodust“. Shakespeare on ettevaatlik liialduste ja heroilise paatose suhtes nii kunstis kui ka poliitikas ning vaevalt ta seetõttu ka ühtki nõiaprotsessi kunagi heaks oleks kiitnud. 

Ühe viimase kuu jooksul naiste õiguste eest võidelnud iseenesest ülla ürituse taustal võiks leedi Macbethi tegelaskuju saatusest nii mõndagi õppida. Alates sellest, et nõiaprotsess ei ole ehk kõige kaasaegsem viis naiste ühiskondliku seisundi parandamiseks kuni selleni, et mingite nähtuste – nagu vägivallakuriteod – soospetsiifiline süüstamine ei aita kuidagi edendada võrdõiguslikkuse vaimu. Ka head tuleb teha hästi. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.