Professor: isade jäämine vanemapuhkusele aitab vähendada palgalõhet
"Pealtnägija" kaasautor Mart Noorma rääkis vanemapuhkusele jäänud isadega ja uuris, mida see traditsioonilise peremudeli muutus ühiskonnale kaasa toob. Majandusprofessor Maaja Vadi hinnangul annaks isade jäämine vanemapuhkusele tõuke paljude ühiskondlike probleemide lahenemisele.
Poolteist aastat tagasi jättis andekas ja särav füüsik Taavi Vaikjärv ootamatult karjääri pooleli ning temast sai mitte ainult isa, vaid täiskohaga koduperemees, vahendas "Pealtnägija".
Marge Vaikjärv on põhikohaga üliõpilane, kellest saab peagi Tartu Ülikooli diplomiga arst. Kui mõni aasta tagasi tekkis päevakorda küsimus, kes lapsega koju jääb, tuli ühine otsus suhteliselt kiiresti.
"Me mõtlesime mõlemad läbi need asjad, mida meil mõlemal võita ja kaotada on, kui me jääme. Taavil oli töö juures olukord, kus oli hea hetk jääda koju. Ja minul pigem, et mida pikemaks õpinguid venitada, siis see oli jälle perele pikas perspektiivis kahjulik," selgitas ta.
"See on see periood, kus sa oled noor, sulle tuleb hästi palju põnevaid pakkumisi ja ta oleks pidanud nendest loobuma. Ta niikuinii on pere pärast mitmest asjast pidanud loobuma, aga oleks eriti raske, kui ta kõigest sellest oleks pidanud loobuma," põhjendas Taavi Vaikjärv.
Sarnase dilemma ees olid aasta tagasi ka Maardus elavad Kaspar ja Karen Korjus, kui nad ootasid väikese Ruufuse sündi. Nemad otsustasid koju jääda vaheldumisi.
"Mõlemad tahtsid jääda koju ja mõlemad tahtsid töötada ja siis me leidsime viisi, kuidas saame seda koos teha - üks kuu olen mina, siis üks kuu on Karen, siis olen jälle üks kuu mina ja siis mõlemad saame kõike teha," selgitas Kaspar Korjus.
Nende peremudel on ehe näide sellest, et aeg on uusi mõisteid loonud. Pere tähendab nende noorte jaoks võrdset panustamist ja seda nii, et keegi ei pea seejuures aastateks karjäärist loobuma. Kaspar ja Karen on lapsega kodus vaheldumisi ühe kuu kaupa. Kui lapsega on kodus Kaspar, saab Karen tegeleda oma väikse disainifirma juhtimisega.
"Minu jaoks on see eriti naljakas tunne, sest esiteks ma lähen puhkama, siis riik veel toetab seda puhkamist. Siis ma saan olla oma lapsega koos ja oma perega koos, siis ma saan soojal maal olla ja siis ma olen veel positiivne ka, et ma saan veel kiita ka, et ma puhkan koos perega. Midagi on siin valesti ja ma ise ei mõista, miks rohkem mehi seda ei tee," rääkis Kaspar Korjus.
Jaanuaris lähebki noorpere kuuks ajaks avastama Aasiat, kusjuures samal ajal on Kaspar ametlikult vanemapuhkusel. Veebruaris naasevad nad kuuks ajaks Eestisse, et Kaspar saaks tegeleda tööga. Märtsis jätkub isapuhkus puhkusereisiga Itaaliasse.
Kaspar Korjus juhib Eesti riigi üht tuntumat e-residentsuse projekti, mis annab välismaalastele võimaluse kasutada Eesti riigi IT-teenuseid. Kui ta pool aastat tagasi otsustas koduseks jääda, oli see sündmus, millest kirjutas isegi meedia.
"See oli esimene suur üllatus mulle, et tundub, et väga palju mehi ei jää isapuhkusele, kui sellest artikkel tehakse. Mäletan, et kaheksa aastat tagasi Kareniga tutvudes oli isegi siis pigem see standard, et kui mees töölt koju tuleb, siis on toit kodus soe. Tore on näha, kuidas see on viimase kümnendiga juba nii palju muutunud," meenutas Kaspar Korjus.
Üheksa isa kümnest jätkavad töölkäimist
Kaspar Korjus ja Taavi Vaikjärv on täna veel vähemus. Üheksa isa kümnest peavad siiski paremaks jätkata oma karjääriga ja väga sageli polegi põhjus isegi otseselt rahas. Küsimus on ühiskondlikes väärtustes ja tavades, leiab MTÜ Sündimusuuringute analüütik ja kolme lapse ema Lea Danilson-Järg.
"Läbi inimajaloo on ikkagi ema põhilist kandvat rolli kandnud. Kui nüüd seda rolli hakata kuidagi nihutama, siis see on ikkagi natuke sotsiaalne eksperiment, et me tegelikult ei tea, mis sellest võib välja tulla. Sellest võib tulla head, aga võib tulla ka halba, sest on ju siin ka varem olnud niisuguseid uusi suundi laste kasvatamisel, näiteks kui siin 1960ndatel propageeriti väga seda, et imetada pole mõtet, andke ikka lutipudelist toitu, siis saavad ka emad kiiremini tööturule naasta, siis tänaseks on sellest peaaegu loobutud," selgitas Danilson-Järg.
Karen Korjus märkis, et naise roll üldiselt on veidi muutunud ning enam ei olda kinni mõttes, et näiteks juhtival ametikohal saab olla ainult mees. "See ongi tekitanud selle, et mõlemad võiksid tegeleda lapsega, mõlemad võiksid kodus süüa teha, mõlemad võiksid koristada kodu."
Professor: isade kojujäämine annaks positiivse tõuke paljudele probleemidele
"Pealtnägija" uuris ka, kuidas mõjutaks isade kojujäämine näiteks riigi majandust.
Tartu Ülikooli majandusteaduskonna juhtimise professori Maaja Vadi sõnul mõjub lühemas perspektiivis isade kojujäämine majandusele kehvasti, sest isade palgad on kõrgemad, mis tähendab ka suuremate lapsehooldustoetuste väljamaksmist.
"Aga pikas – see on tüüpiline, kuidas me mõtleme, et kui suured on tänased kulud ja arvame, et see ongi majandus. Tegelikult majanduse seisukohalt me peaksime vaatama, mida see tulevikus meile annab, kui me räägime väärtustest ja nende muutustest, ja siin ma olen hästi optimistlik," rääkis Vadi.
Tema sõnul on praegune ühiskond liialt maskuliinne ja individualistlik ning kõige rohkem kardavad inimesed ebaõnnestumist. Vadi tõi oma jutu kinnituseks isikliku näite ühest aastatetagusest eksperimendist, mille ta viis läbi algklassi õpilastega.
"Seal olid 8-12aastased lapsed ja otsustasin, et nad teevad grupitööd. Seal oli seitse gruppi ja nad pidid arutama, kas värvivad aeda üksi neli päeva või neljakesi üks päev. Ma olin täiesti veendunud, et need 8-12aastased lapsed jõuavad lõpuks järeldusele, et koos on ikkagi parem, aga minu suureks üllatuseks jäi domineerima seisukoht, et üksi neli päeva. Ja siis ma küsisin laste käest põhjendusi, miks te nii otsustasite ja üks kaheksaaastane tüdruk ütles ilusasti: teisi ei või usaldada," selgitas Vadi.
"Ja nii kaua kui Eestis kaheksaaastased lapsed on nii individuaalsed, räägivad nii palju usaldamatusest, mis on ka maskuliinsusega ja eduga seotud, siis ma arvan, et pole ükski asi liiast, et seda hoiakut vähendada. Me lihtsalt peame peeglisse vaatama ja mõtlema, et need oleme meie ja kui me seda ei muuda, siis me lihtsalt elame halvemini kui võiksime," lisas ta.
Isade massiline kojujäämine pole mingi võluvits, aga annaks Vadi hinnangul positiivse tõuke paljudele ühiskondlikele probleemidele.
"See kokkuvõttes võib ju viia sellise müstilise asjani, millest me kunagi jagu ei saa - sooline palgalõhe -, sest me hakkame nii meestest kui ka naistest sarnasemalt mõtlema ja ma usun, et kui isade kojujäämise number tõuseb näiteks 25 protsendi peale, siis see tõenäosus, et palgalõhe väheneb, suureneb," selgitas Vadi.
Toimetaja: Merili Nael