Probleem pornograafiaga algab selle defineerimisest. Pornot on keeruline defineerida, sest see on ajas muutuv, märkis lavastaja Paavo Piik. „See, mida peeti kunagi hardcore pornoks, on meile praegu softcore, n-ö söödav porno.“

Piik ütles, et põhiküsimus seoses pornoga on, kuidas selgitada noorele, et see mida ta näeb, ei ole päris, vaid fiktsioon, mis etendab end tõe pähe. Seejuures lisas ta, et ka täiskasvanu ei pruugi olla siis oma ülesannete kõrgusel. „Vahetegemine on ka vanemate inimeste jaoks raske.“

Määrava tähtsusega on see Piigi sõnul eelkõige seetõttu, et pornost nähtu ei hakkaks kuidagi mõjutama päriselu. „Pornos on highlight’id [seksuaalvahekorra n-ö parimad momendid – toim] ja kui sa oled oma esimese seksuaalkogemuse lävel, siis sa oled äärmiselt pettunud, kui sa ei suuda ise toota neid highlight’e.“

Peale selle tõstatas moderaator Katriin Kütt Eesti Tervishoiumuuseumist küsimuse, et millal saab 12-aastasest üldse rääkida kui tarbijast. TÜ sotsiaalmeedia lektori Maria Murumaa-Mengeli sõnul käib tarbimise juurde tahtlikkuse ja teadlikkuse moment. „Sa võid olla passiivne tarbija, kus sa tarbid midagi, mida keegi sulle näitab. Aga kui sa näitad üles aktiivsust tarbimisel, siis saab rääkida päris tarbijast.“

Mats Volberg, kes oli arutelule kutsutud oma pornokogemust jagama, täpsustas Murumaa-Mengeli mõtet – tarbija on see, kes läks ja otsis sedalaadi videoid või pilte. „Aga olemas on ka teadlik tarbija, kes teadvustab endale, et see, mida ma vaatan, ei ole päriselu, vaid mäng. Kui sa hakkad teadvustama selliseid aspekte, siis võib sind nimetada teadlikuks tarbijaks.“

Kristina Birk Eesti Seksuaaltervise liidust ütles, et kuigi saab rääkida 12-aastastest kui teadlikest tarbijatest, siis tema ei ütleks, et see on massiline nähtus. „See on kooliti-klassiti väga erinev.“ Ta lisas, et ka seoses seksuaalharidusega võivad ühe kooli kaks klassi olla kardinaalselt erineva suhtumisega. „Mõnes klassis ei taheta sellest üldse rääkida, aga teises on lugu hoopis teistsugune.“

Ajakirja Maaja peatoimetaja Peter Hagen tuli aga välja mõttega, et „targutamisega“ on porno osas Eesti ühiskond üldsegi hiljaks jäänud – juba 27 aastat. „Saksamaal omal ajal targutati ka hoolikalt, et noorus on nüüd hukas jne. Ärge dramatiseerige üle – see porno on kõik selle sees, mille me tõmbasime kaasa, kui iseseisvusime.“

Ka internetis kättesaadava porno osas leidis Hagen, et probleem on paisutatud ebaproportsionaalselt suureks. „Et vältida noorte rikkumist, panen ette, et ehitame betoonmüüri, mis on 20 meetrit kõrge. Ühele poole paneme täiskasvanud ja teisele poole lapsed, kokku neid ei lase, siis on välditud, et nendega midagi ei juhtu.“ Hagen pidas kogu paneelarutelu teoreetiliseks targutamiseks.

Kuigi Volbergi sõnul ei ole muidugi mõistlik draamat tekitada – tema ei tunne, et porno tema elu kuidagi ära rikkus – leidis ta, et sellise „targutamisega“ on võimalik teatud probleeme siiski ennetada. „Kui ma õppisin paremini asjadest aru saama, siis sain aru, et porno vaatamine tekitas minus teatud ootused, eeldused nii inimkeha kui ka seksi suhtes, mis ei osutunud adekvaatseteks ja ei vastanud ootustele ning tekitasid seetõttu teatud hulgal tuska.“

Nii inimeseõpetuse õpetaja Silja Piir kui ka Paavo Piik märkisid, et pornos on ka palju positiivset, seda näiteks inimeste jaoks, kes ei saa ise seksuaalvahekorda astuda. Piigi sõnul ei ole küsimus üldse selles, kas porno on hea või halb, vaid selles, kuidas tarbida seda kriitiliselt. „Kui sa sööd iga päev hamburgerit, siis see hakkab su tervisele. Kui pornost saab harjumus, mis hakkab segama su muud elu, siis on see probleem.“

Murumaa-Mengel tõstatas seepeale küsimuse, et mil moel üldse saab nii laetud teemat koolitunnis käsitleda. „Ühest otsast on klassis inimesi, kes on näinud palju, teisest otsast inimesi, kes pole üldse näinud. Oma vastutuse tunnetamine peletab paljud õpetajad sellest [seksuaalharidusteemast – toim] eemale.“

Piiri sõnul on parem, kui õpetajad, keda seksuaalteemad panevad punastama ja ümber nurga kõnelema, neid teemasid ei käsitle, sest sel viisil taastoodab õpetaja teemaga seotud ebamugavust. „Kui õpetaja tunneb end ebamugavalt, siis parem, kui ta seda teemat ei puudu.“

Birk märkis, et Eestis on teoreetiliselt olemas väga kvaliteetne baas seksuaalhariduseks, aga neid õpetajaid, kes tunneksid end mis tahes teemal rääkides mugavalt, on väga vähe. „Küsimus ongi selles, kuidas aidata koolil seda teemat käsitleda, sest sageli on noor selle küsimusega üksi – kodus ei selgitata, koolis ei selgitata.“

Seksuaalharidus – rohkem kui lihtsalt kondoom banaani peal

Piik lisas, et haridus on üldse ainus viis, kuidas päriselt pornoprobleemiga võidelda. „Kas keegi on saanud koolis seksuaalharidust, mille puhul ta tunneb, sellest oli väga palju kasu? Minu koolis oli see niivõrd marginaalne. Kui sa näitad seda, kuidas banaanile pannakse kondoom otsa ja demonstreerid penetratsiooni, siis see ei ole seksuaalharidus.“

Birk sekundeeris ja ütles, et seksuaalharidus tõepoolest ei ole kondoom banaani peal. Teoreetiliselt me küll teame, milline peaks olema üks holistiline seksuaalharidus, aga Birki sõnul kipume unustama, et seksuaalhariduse püramiid algab väärtustest ja identiteedist. „See on protsess, dialoog. See pole mingi tund, kus õpetaja võtab kolba lahti, paneb sinna mingi teadmise ja paneb kolba siis kinni.“

Samas lisas Volberg, et tema ei oleks end kooli ajal tundnud mugavalt neist teemadest oma õpetajaga rääkides, veel vähem inimesega väljastpoolt kooli, kui sõbrad on sealsamas. „Sedasorti mugavus võiks tekkida mingi perioodi jooksul või teatud väiksemas seltskonnas. Oma põhikoolikogemuse põhjal ma ei oska öelda, kuidas see oleks toiminud.“

Birki sõnul tuleb sel juhul küsida, miks lapsed ei tunne end tunnis neist teemadest rääkides mugavalt. Küsimusele, kas lapsed peaks porno juurde viima n-ö käe kõrval ja kontrollitud keskkonnas, esitas Birk omapoolse küsimuse. „Kui mugav sel lapsel oleks, kui tal tekiks klassis näiteks erektsioon?“ Pealegi tulevad siinkohal ette seadusest tulenevad piirangud – lastele sellise sisu näitamine on seadusega karistatav, eesmärgist olenemata.

Murumaa-Mengeli sõnul võikski üks lahendus olla väiksemate õppegruppide loomine ja seda vabatahtlikkuse alusel. „Sa lased noorel rääkida oma kogemustest ja võtad teda kui eksperti.“