Paides korraldatav arvamusfestival on nii mõnegi ajakirjaniku jaoks sündmus, mida ilmselt enne pensionipõlve ei ole võimalik tavalise festivalikülalise kombel nautida. Tööl olin seekordsel, viiendal arvamusfestivalil minagi. See nõudis kohati valikuid ja millegi eelistamist millelegi, sestap ei saa ma väita, et omaksin festivali 160 arutelu sisust täielikku ülevaadet.

Selle põhjal, mida ma suutsin kahe Paides päevas veedetud päeva jooksul näha, kuulda ja tunnetada, pean aga tõdema, et paraku ei kuulnud ma peaaegu ühtki enneolematult uut ja värsket mõtet. Oma töö iseloomust tulenevalt olen ma muidugi ühiskondlike aruteludega keskmisest natuke enam kursis ka, aga ikka oleks ju tore, kui päris kõike varem kuulnud või ise mõelnud ei oleks.

Kui keegi üllataks.

Aga ei. Teada teemad, tuntud väited, paljukorratud mõttekäigud.

Milles siis asi? Kas küsimus on meie üldises õhustikus? Kas me tammume ühe koha peal, ujume ringiratast, ärkame igal aastal uuesti samasse aastasse?

Või on küsimus festivalis ja selle korralduses?

Eks ta tõsi ole, et Eesti on jõudnud oma arengus faasi, kus paljud ühiskonnaliikmed pole enam sunnitud oma igapäevase eksistentsi pärast olelusvõitlust pidama. 1990. aastatega võrreldes on rohkem seda va peenhäälestamist.

Lisaks on sõnavabaduse ja demokraatia uus tulemine Eestis juba kolm aastakümmet vana nähtus. Selle aja jooksul on jõudnud paljud ühiskondlikes aruteludes osalevad inimesed oma potentsiaali ammendada. See pole mõeldud solvanguna – lõputult uusi mõtteid ja ideid ei suuda keegi genereerida, ühel hetkel tuleb piir vastu. Ja siis jäädakse uutele mõtetele tulemise asemel lihtsalt varasemaid mõtteid teise järjekorda seadma.

Kuid eks oma osa ole ka festivalimudelil.

Kui arvamusfestival tahab näha lisaks viiendale sünnipäevale ka kümnendat – 25ndast rääkimata –, tuleb mingitele küsimustele tõsiselt vastust otsida.

Olulisim neist on, mis on selle ettevõtmise eesmärk.

Arvamusfestival tekkis 5 aastat tagasi olukorras, kus ühiskonnas oli tunnetatav usalduskriis poliitikute ning ajakirjanduse ja rahva vahel. Eesmärk oli parandada ühiskondlikku arvamuskultuuri, teatud mõttes õpetada eestlased uuesti kultuurselt diskuteerima.

Tänaseks on see eesmärk ühest küljest täidetud – sest vajadusel suudavad seda isegi väga vastandlikud poliitilised jõud – ning teisalt võitlus kaotatud, sest populaarse väitlusplatvormi positsiooni saavutanud sotsiaalmeedias lähevad asjad pidevalt järjest sügavamale käest ära.

Mis siis on arvamusfestivali eesmärk siit edasi?

Võib-olla on siiski õigus neil, kelle hinnangul vajaksime me nüüd arvamusfestivali asemel tasahilju juba mõtlemisfestivali. Kohta, kus tõesti sünnivad ka lahendused.

Julgustaksin arvamusfestivali korraldajaid tulevastel aastatel ideekorje kaudu saabuvaid ideid ja nende põhjal vormuvaid aruteluteemasid senisest veel palju julgemalt harvendama ning toimetama.

Näiteks ilus plaan mitte lasta tekkida mitmel samateemalisel arutelul ei realiseerunud ka sel aastal, kuigi parema pealehakkamise ja sekkumisega olnuks see välditav.

Lisaks oli festivali kavas hulgaliselt arutelusid, mille teemapüstitusest ja/või osalejatest oli juba ette aru saada, et siit võib oodata vaid jutuvestmisklubilikku (iseenesest nunnut) heietust või teisalt jällegi tõekuulutuslikku kompromissitut sõnakaklust, mitte edasiviivat arutelu.

Õnneks oli ka positiivseid näiteid: näiteks mure 12-aastase pornotarbija pärast oli teemana ootamatu ja uudne; presidendil oli õmblusteta ühiskonnast korralikult läbimõeldud kontseptsioon; ning HIV teemaline arutelu osutas, kuidas tõeliste asjatundjate pühendunud lähenemine iseenesest vanale teemale võib pakkuda mitte ainult üldsusele uut informatsiooni, vaid ka otsustajatele reaalseid meetmeid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.