Arutelus osalesid parlamendierakondade esimehed Jüri Ratas (Keskerakond), Mart Helme (EKRE), Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Indrek Saar (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Puudus Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kuna ta ei viibinud Eestis. Arutelu juhtisid Rain Kooli ja Marleen Pedjasaar.

Lähisuhtevägivald ja mida sellega ette võtta

Kõik arutelus osalejad tunnistasid lähisuhteprobleeme ning leiavad, et on oluline selgelt näidata, et ühiskond ei salli lähisuhtevägivalda. Valitsus on just äsja vastu võtnud kava lähisuhtevägivalla ennetamiseks. Lahendusena nähti süstemaatilist lähenemist, kus sellest teemast räägitakse juba koolis, et juhtumeid ennetada, mitte tegeleda tulemustega. 

EKRE esimees Mart Helme nentis, et perevägivald ei ole enam suletud uste taga – seda on kultuuriliselt tolereeritud, kuid ühiskond ei tolereeri seda enam.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder tõi välja, et üldistatult on ühiskonna tasemel mõjus ravim selle vastu haridus ja haritus: haritud ühiskondades on vägivalda vähem. Samuti tõi ta põhjusena välja ühiskonna üldise heaolu. Kui majandusolud tekitavad ebakindlusest tulenevat vägivalda, siis mängivad erilist rolli sotsiaalmajanduslikud õigused.

Sotsiaaldemokraatide esimees Indrek Saar tõi välja, et kui vägivaldsus on inimese sees kasvanud kümne aasta jooksul, siis on sellest raske vabaneda ühe programmiga. Katkised perekonnad, kus on palju kasvatuslikku ja füüsilist vägivalda, vajavad abi ning siin pole kiiret lahendust.

Kuidas inimesi vaesusest päästa?

Sotsiaalvaldkonna teemast oli fookuses vaesus. Kas teadsite, et kõige enam vaesuses elavaid inimesi on pensionäride hulgas, ehkki auditooriumi hulgas olnud inimesed tõid mitmel korral ka üksikvanemate rasket majanduslikku olukorda, pakkudes et just üksikvanemad elavad suurimas vaesuses.

Peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) selgitas, et maksureformi kaudu saab mõjutada suhtelises vaesuses elavaid inimesi, keda on Eesti ühiskonnas 23 protsenti. Inimkond vananeb ning suuresti kuulub sinna vaesuse piiril elavate hulka just eakate kogukond. Võluvitsana näevad poliitikud siin maksude reformi ning pensioni erakorralist tõusu. 

Helme lisas, et Eesti inimesed on väsinud ootamast, et nad saaksid vaesusest välja. Järgmise nelja aasta jooksul tuleb Helme hinnangul tõsta sotsiaalkulutusi.

Riigil on aastatega välja kujunenud kindlad kulutused. Elujärje parandamiseks tuleb need püsivad kulutused üle vaadata ning leida võimalused, kust saaksime raha siiski kasutada. 

Sotsiaaltoetuste suurendamise arutelu juurde tõi Indrek Saar irooniaga välja, et Mart Helme retoorika on muutunud: opositsioonis olles ütles ta veel et 500 miljoni leidmine riigieelarvest on ainult tahtmise küsimus, nüüd on see muutunud ning seda raha riigieelarvest nii lihtne leida polegi. 

Kõik arutelus osalejad tõid välja, et vaesusest ei  pruugi me kunagi lahti saada. Harimatud noored, kellel pole hetkel võimalusi, neist võivad saada kunagi samuti vaesuses elamise kandidaadid.

Küsimus kommentaariumist

Arutelu ajal oli võimalik oma küsimusi esitada ka inimestel siinse artikli kommentaariumi vahendusel. Üks küsimus oli näiteks kas ja miks on eesti välispoliitika muutunud?

Indrek Saare hinnangul on välispoliitika muutunud kardinaalselt. "Eesti on välispoliitiliselt näidanud täiesti teist nägu kui siiani. Selleks, et väikese riigina omada häid partnereid, peab ise olema hea partner. Meie rahvusvaheline maine on saanud kahjustada." Saar rõhutas, et kui tahame tegelikult tegeleda kliima ja keskkonna probleemidega, siis on vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid, Eesti ise selle probleemiga hakkama ei saa.

Jüri Ratas vastas sellele küsimusele, et siseriiklikult ei tasu mängida sellega, et välispoliitika on muutunud. Ratase sõnul on välispoliitikas kolm domineerivat kohta: majandus, julgeolek ja need eestlased, kes elavad väljaspool Eestit. 

Kliima

Ökoloog Aveliina Helm andis teemaploki sissejuhatuseks ülevaate keskkonna ja kliimamuutuste ulatusest. Ta märkis, et inimene on oma käe järgi ümber kujundanud 75 protsenti maakera pinnast ja inimesel on suur mõju looduskeskkonnale, puhtale õhule, veele ja mulla viljakusele. Kliima mõttes on käes see aeg, mille eest teadlased on korduvalt hoiatanud.

CO2 kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris viib kliimasoojenemiseni ning CO2 emissiooni vähendamisega on kiire, sest me ei taha riskida pöördumatute muutustega. Enam ei piisa kosmeetilistest muutustest, vaja on revolutsioonilisi, sedastas Helm. Kümne aasta jooksul on vaja astuda täiesti uut rada: põllumajanduses, majanduses ja energeetikas, mis omakorda peavad olema kõiki ühiskonnaosi kaasavad.

Ratas nõustus, et teema on tõsine. Ta arvab, et kliima ja keskkonnateema on Eesti lähiaastate ja aastakümnete põhinarratiiv. "Meil ees mõõdikuid, kuhu maailm ja Euroopa Liit püüdlevad. Näeme, et nad ei püüdle ühes suunas. Euroopa on selgelt saanud kliimatemaatikas eeskõnelejaks, seega Eesti ei tee siin üksi midagi. Ratas nentis, et nii tõsiselt ei ole kliima teemaga esimese 100 päeva jooksul tegelenud ükski valitsus.

Seeder märkis, et kui sotsiaalpoliitikat on riigis võimalik teha autonoomselt, siis keskkonnapoliitika on piirideülene ja seda ei ole võimalik autonoomselt. Ta tõi välja, et põlevkivist loobumine ehk põxit on vajalik, aga ei saa olla läbimõtlematu. Keskkonnateemana tõstatas Seeder ka mullaviljakuse teema – muld vajab samasugust seadusega kaitsmist nagu praegu kaitseme metsi.

Milline on Eesti ja maailm 150 aasta pärast?

Indrek Saar tahab uskuda, et rahvusriigid on olemas. Rohkem on vaja kogukonnatunnetust ja seda, mis on meie jaoks nostalgiline ja oma. "Rahvusriik on kogukond, kus saame juured maha panna, et olla globaalselt aktiivsed ja kasutada globaasleid hüveseid." Kiirelt muutuvas maailmas hoiavad inimesed kinni kogukonnast. See võiks Saare hinnangu toimuda eeldusel, et äärmuspopulistlikud tendentsid ei jõua sinnani, et igasugune demokraatia hakkab taandarenema. 

Helir-Valdor Seeder pidas tulevikust rääkimist pigem ennustusfestivali teemaks. Aga ta arvab, et 150 aasta pärast on maailm tundmatuseni muutunud. Tehnoloogiad on uued, aga loodus, majandus ja ühiskondlikud seadused on samad.

Rahvusriikidest arvab ta, et inimesed vajavad eneseks olemiseks rahvuslikku enesemääratlust ja selle alusel on rahvusriik 150 aasta pärast olemas, ehkki teisel kujul. Mart Helme jällegi usub, et rahvusriigid on kindlasti alles, kuid ta on skeptiline demokraatia säilimise suhtes.

Ratase visioon tulevikust 150 aasta pärast: suurem ressursside defitsiit kui praegu, tehnoloogia muudab meie eluiga pikemaks ning tervemaks, Eesti on jätkuva kasvava rahvaarvuga riik. Ühtlasi loodab Ratas, et rahuprintsiip on selleks ajaks levinud kõikjale.

Aitäh kõigile, kes esitasid arutelu jaoks oma küsimuse kommentaariumis! Püüame need küsimused küsida edasistes intervjuudes.