Annika Uudelepp: aasta on 2053 ({{commentsTotal}})

Annika Uudelepp
Annika Uudelepp Autor/allikas: Erakogu

Annika Uudelepp kirjutab Arvamusfestivalil toimunud arutelust "Eesti 2053" lähtudes Eestist aastail 2015-2030.

Uurisin parasjagu öösel trepile saabunud paki sisu, milles olid herbaariumi tegemise uusimad vahendid, mille sain 75. juubeliks. Need võimaldasid säilitada lisaks taimede algupärasele värvile ja kujule ka lõhna. See aitas mul kinni püüda peaaegu välja surnud - see tähendab nahka pistetud - karulaugu ilu ja aroomi.

Samal ajal kuulasid mu varateismelised lapselapsed kooliäpist ajalootundi ja küsisid: "Vanaema, milline see Frusaaeg tegelikult oli ja miks see tekkis?" Räägin neile siis Eestist umbes aastail 2015-2030.

See oli tüdimuse ja igavuse meeleolu, mis kuhjus vaikselt. Takkajärgi keeruline öelda, kuidas see täpselt tekkis. See oli aeg, kus majanduslikult oldi justkui kuhugi kohale jõutud, aga vaimselt veel mitte. Inimestes oli palju ängi, rahuolematust, viha. See oli justkui teatud kohalejõudmise pohmell. Oldi tööd rabatud, tulemuste eest kiita saadud ja järsku tekkis sihikadu. Eesti oli järgneja rollist välja kasvanud, aga rajaja rolliks veel ebaküps.

Üldiselt iseloomustas Frusaaega punnseis – oodati mingit uut läbimurret, aga samas ei talutud isegi väikesi muudatusi.

Aga oli mis oli, me alati armastasime Eestit. Sinu isa, minnes viieaastaselt Prantsusmaal kooli, õpetas oma Hiina päritolu pinginaabrile kiirelt selgeks sõnad sinimustvalge ja hapukoor. Võib-olla oli kirglik armastus Eesti vastu oli üks põhjusi, miks Frusa nii pikalt vinduma jäi.

Oh ei, see polnud ükskõiksusest, vastupidi! Kirglik hool ja ängi täis mure, et kuidas Eestit edasi viia, tekitaski suuri konflikte. Selles kaotati end ära kõrvalteemade võssa ja läks meelest, et kõik sai alguse Eestist hoolimisest.

Tehnoloogiline areng toimus nii pöörase kiirusega, et siis oli 2053. aasta ettekujutamine täielik ulme. Kui ulmekirjanik on geniaalne, siis võib tema teostest saada vastuse küsimusele "mis?".

Näiteks Jules Verne ennustas allveelaevade tulekut ja kuulendusid. Tõsi, ta pani ka puusse, ehk küsimusele "kuidas?" polnud ka geeniusel nii lihtne vastata. Kahuriga pole võimalik inimesi Kuule tulistada, saati veel sealt Maale tagasi lasta, no pole Kuu peal seda kahurit. Kuid tähtis oli põhimõte, et inimesed saavad minna nii vee alla kui ka kosmosesse.

Ka nüüd on olemas teadus ja unistused. 20. sajandi ulmekirjanikud on mänginud mõttega sellest, et aegruumi saaks painutada. Kui saaks, siis see muudaks ühiskonda vähemalt sama palju kui aurumasin, sisepõlemismootor ja internet.

Kui ma teie vanaisaga 1997. aastal haldusjuhtimise rebaste peol kohtusin, olid kolm popimat eriala ülikooli sisseastumisel majandus, haldusjuhtimine ja juura. Aga teie isa ülikooli mineku ajal olid nendeks andmeteadus, robootika ja vaimutervis.

Robootikud ja andmeteadlased lõid masinaid, mis tegid inimeste eest järjest rohkem asju ära ja vaimutervise spetsialistid remontisid selle tõttu katki läinud inimesi. Lapsed, lugege väärtkirjandust ja te mõistate, et inimloomus ei muutu.

Kui sada aastat tagasi ühendasid telefone paneeli taga istuvad daamid, siis nüüd on meil taskus kogu maailm. Mida selle maailmaga peale hakata? Anda kodanike kätte!

Kuskil 2020. aastate lõpul hakkas Frusa üle minema, suuresti just tänu sellele, et uus sirgunud põlvkond kombineeris edukalt kodanikualgatuslikku vaimu ja tehnoloogist tarkust. Enam ei tundunud, et hea elu jookseb alati eest ära nagu kepi otsa seotud porgand tormaval eeslil.

Aga kui praegu tulevikku vaadata, mida oodata? Et me tunneme ära õiged ulmekirjanikud ja et me ei peaks kodanikuühiskonna visionääre ulmeunistajateks. Kui see õnnestub, siis uut Frusaaega ei tule.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: