Olin üks kahest selle aasta arvamusfestivali parlamendierakondade esimeeste arutelu moderaatorist. Arutelu erines keskmisest valimisdebatist sedavõrd, et olen huviga oodanud sellele tagasisidet ning konstruktiivset kriitikat.

Kuna esimest laekus minimaalset ja teist üldse mitte – erakonnaesimeeste debatt aga on arvamusfestivali pikaajalisim traditsioon ning ühiskondlikult oluline sündmus – ei jää muud üle, kui käised üles käärida ja oma tööle ise otsa vaadata. Olgu järgnev siis omamoodi vigade parandus avalikus vormis.

Miks tänavune arutelu nii teistmoodi oli?

Kõigepealt sellest, miks tänavune arutelu nii teistmoodi oli. Kui me koos kogenenud väitleja, argumenteerimiskoolitaja ja moderaatori Marleen Pedjasaarega parlamendierakondade esimeeste kohtumist ette valmistama hakkasime, jõudsime kiiresti ühisele seisukohale, et tavapärane debatiformaat – vastandumise, kroonilise ajanappuse, kiirete repliikide, pisiasjadesse klammerdumise ja irdpunktide noppimise vaimus kulgev sõnakaklus – ei toimi festivalil, mille eesmärkidena on sõnastatud üksteist austav, sõbralik ja konstruktiivne arutelukultuur ning mille katusteema oli tänavu tulevik ning seda pikemas kui järgmiste valimiste vaates.

Seega otsustasime orienteeruda jätkuva kiire ärapanemise asemel pigem formaadi rütmilisele mitmekesisusele ning sellele, et arutelus said tavapärasest rohkem sõna erakonnaesimeeste asemel ka eri valdkondade eksperdid.

Kuna kõiki teemasid maa ja taeva vahel ei oleks 90 minutit pika arutelu käigus nagunii käsitleda, valisime välja need, mis meie hinnangul Eesti arengut kõige enam häirivad nüüd või tulevikus: vägivalla, vaesuse ja keskkonnaprobleemid. Lõppu jätsime esimeestele võimaluse vabalt visioneerida Eesti tulevikku.

Meie valikud, mida on võimalik järele vaadata ERRi portaalist, on tekitanud vastakaid arvamusi. On neid, kes on pidanud arutelu õnnestunuks, olulistele teemadele keskendunuks ja hästi jälgitavaks ning on kriitikuid. Kriitikute peamine sõnum olnud see, et arutelu oli "igav". Ette on ka heidetud, et see ei käsitlenud päriselt tähtsaid või päevakajalisi teemasid.

Nii, vaatan peeglisse. Kui läheneda parlamendierakondade esimeeste arutelule otsa pelgalt väljakujunenud ajakirjandusmudeli seisukohalt, siis selles valguses kukkus tõesti välja üks kõige nõrgematest minu juhitud "saadetest".

Ajakirjandus on määratlenud end üheselt kui ühiskonnas esinevate probleemide ja valupunktide esiletoojana ning igasuguse võimu omajate tegevuse kriitilise vaatlejana.

Kuna võimulolijad paratamatult ei taha näha kõiki probleeme ega oma tegevusele suunatud kriitilist tähelepanu, tuleb ajakirjanikul nendega kohati ka teravalt vastanduda. Selles võtmes jäi mu esinemine eitamata lahjaks ning üheski "päris" ajakirjanduslikus formaadis ma endale midagi sellist ei lubaks.

Samas arvamusfestivali õhustiku ja püstitatud eesmärkide ning laiema ühiskondliku arengu vaatenurgast osutus arutelu täitsa heaks. Paneb vägisi küsima, mida selline lahknevus siis räägib arvamusfestivalist – ning samas tänapäevasest ajakirjandusest.

Kõnekas osa vastusest koondub siinkohal sõnasse "igav". Arutelu, telesaate, filmi, raamatu või mõne tegevuse igavus on teadupärast suhteline ning peegeldab enamjaolt konkreetse indiviidi loomust ja ootusi.

Pole olemas mingit universaalset igavuse või põnevuse etaloni. Mõni meist loeb naudinguga analüüsi tehisintellekti võimalustest masintõlkes, teine riigieelarve seadust, aga kolmanda või neljanda jaoks on igav kõik, mis on pikem kui 1000 tähemärki või kaks minutit ega küta emotsioone nullist sajani 3 sekundiga.

Kusjuures just liigne kuuletumine jutule igavusest on viinud debatiformaatide järjest kiiremaks, pinnapealsemaks ja ärapanevamaks muutumiseni ning nõiaringini, kus eilsed saavutused on tänane norm ning see, mis mullu oli uuenduslik, tundub tänavu juba igav ning on vaja üha kiiremat ja tulisemat ning see tähendab, et ka pinnapealsemat.

Tänapäevane teledebatt ei anna meile tegelikku teadmist sellest, kuidas ühiskond ühe või teise erakonna võimulolekul tegelikult muutuks või kuidas valimistulemus päriselt meie elu muudaks.

Keskmine valimisväitlus ei paku meile leiba, vaid tsirkust. See on puhas meelelahutus, mille lõppedes on tunne, nagu pärast suhkruvati söömist – tundus küll korraks äge, aga kõht jäi tühjaks ja tegelikult ajavad tühjad kalorid natuke öökima ka.

Ja samas kardame me nagu tuld pikemat, põhjalikumat ja sõbralikumat aruteluformaati, sest igav ja vaatajanumbrid ja tänapäeva inimene nagunii ei jaksa keskenduda ja ajakirjanduse lipukiri on teravus…

Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et valgustusajastulik tsiviliseeritus on meis vaid pealispind, ning oma loomuselt on inimloomad ikka veel seesama mass, kes Rooma gladiaatorite heitlust vaadates joovastunult möirgas?

Järeldused ja vigade parandus

Tulles nüüd tagasi arvamusfestivali arutelu juurde, siis järeldused ja vigade parandus.

Esiteks, jäime erakonnaesimeeste arutelu korraldades liiga palju lootma debati isetekkelisusele. See tähendab sellele, et opositsioonierakonnad võtavad ise aktiivse rolli valitsuserakondadele väljakutsete ja alternatiivide esitamisel.

Kuna Reformierakonna esimees Kaja Kallas aga debatile ei saabunud – mis on omakorda kõnekas näide oravate praegusest opositsioonipoliitikast – ning sotsiaaldemokraatide liider Indrek Saar jäi suhteliselt kahvatuks, see ootus end ei õigustanud.

Teiseks, arutelujuhtidena aheldasime end ikka liiga palju arutelu ajalise kestvuse külge, mistõttu jäi pinnapealsuse tont vaevama ka meid. Tõsi ta on, et liiga monotoonse formaadivaiba ja saatejuhi pinnapealse ettevalmistuse puhul võib ka tunniajane telesaade laiali laguneda ja piinavaks muutuda.

Samal ajal õpetas arvamusfestivali kogemus, et ei tasu karta ka pikemaid formaate – kui arutelu on rütmitatud lisaks debateerijatele ka tõeliste ekspertide sõnavõttude, publikuküsimuste ning "kiirete vahemängudega" näiteks väärtusdilemmade lahendamise näol, püsib kenasti koos ka kas või kahetunnine arutelu, andes samal ajal võimaluse ka täiendavate küsimustega vajadusel süvitsi minna.

Kolmandaks, võib-olla tasuks ajakirjanduses üle vaadata oma formaadid ka selle pilguga, millised neist annaks meelelahutuse asemel võimalikult palju reaalseid teadmisi ning kasu. Vahest hoida teravad, karmi käega juhitud ja jõulist vahelesegamist sisaldavad formaadid rohkem üks-ühele vestlussaadete ja intervjuude ning teatud juhtudel ka päevakajaliste uudiste jaoks.

Rohkemate osalejatega debattide puhul aga tasuks kaaluda neid vaevavast hüperaktiivsusest vabanemist ning nende redisainimist tagasi arutelu suunas. Ideaal võiks olla tänapäevase teledebati ja Marleen Pedjasaarega koostöös arvamusfestivali jaoks väljatöötatud aruteluformaadi hübriid – ning miks mitte pigem pikem kui lühem.

Neljandaks, parlamendierakondade arutelu olulisim saavutus oli minu hinnangul see, et kõikide erakondade juhid pidasid vägivaldsust, eriti lähisuhtevägivalda ühiskonnas tõeliseks ja märkimisväärseks probleemiks ning sidusid oma erakonnad konkreetsete lubaduste ja sammudega selle vähendamiseks ning ennetamiseks.

Kui see tundub teile enesestmõistetav, siis tegelikult pole see isegi viimase 10 aasta jooksul sugugi üheselt nii olnud. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.