16. sajandil töötas Prantsusmaal 85 protsenti inimestest põllumajandussektoris, kuid praegu on see protsent alla nelja. Võib arvata, et kui sellelaadsest mastaapsest tööjõu liikumisest oleks rahvale räägitud muutuste ajal, poleks tehnoloogiat põllumajandustegevusse sellisel kujul vastu võetudki – teadmatuse ja hirmu tõttu uue elukorralduse ees.

Muutustesse tuleb suhtuda rahulikult ning uskuda robotite ja tehisintellekti abistavasse jõudu, mis annab inimestele rohkem aega tegeleda eluliste tegevustega. Teisalt tuleb meeles hoida, et pelgalt muutuse tervitamine ei taga inimese harjumist uute olukordadega. Vältimaks situatsiooni, kus inimene on kohanemisega hiljaks jäänud ja seetõttu kaotanud oma sissetulekuallika, on oluline analüüsida tuleviku õppevorme ja -võimalusi.

Eelnevat silmas pidades leiti arutelu käigus, et prognoose pole mõtet teha pikemaks ajaks kui 3 aastat. Tuleviku ennustamise katsete asemel tuleb tähelepanu pöörata kompetentside ja oskuste arendamisele, mitte pelgalt erialade õpetamisele. Need oskused on suhtlemis-, koostöö-, kriitilise mõtlemise ja turundamisoskus. Vähemalt sama oluline on algatusvõime ning keeruliste olukordade ja meeskonnajuhtimisega hakkamasaamine. 

Nimetatud kompetentsid on juba praegu hinnas, sest paratamatult mõjutab igapäevaellu sööbinud tehnika meie kommunikatsiooni ja toimimist juba täna. Kõiki mainitud võtmepädevusi ei saa aga ülikoolis õpetada senise laialt levinud nn konveierpõhimõtte järgi. Seega vajab kõrgharidussüsteem radikaalset õppimisvõime ümbermõtestamist ning järjepidevat elukestvat õpet.

Haridussüsteemi peavad muutma tudengid

Kõrghariduse ümbermõtestamise impulss saab aga tulla ainult altpoolt üles ehk üliõpilastelt, kuna ülikoolid on autonoomsed valimaks, mida ja millisel kujul õpetatakse. Samamoodi nagu on raske muutus näiteks keskkonnahoius juhul, kui tarbijakäitumine ei muutu, on keeruline eeldada uuendusi kõrghariduses, kui sellele ei eelne reaalne soov või vajadus. Just tudengid peavad andma ülikoolile märku vajalikest muutustest ja uutest oskustest. Samamoodi tuleb esile tõsta probleeme, mis takistavad hea ja praktilise hariduse saamist.

Pidades silmas tehnoloogia arengut, on üks arendamist vajav aspekt ka õppejõudude võime erinevate tehnoloogiatega ringi käia ning neid õppetöösse integreerida. Kui ülikool, mis peaks olema innovatsiooni ja teaduspõhise lähenemise Meka, ei suuda oma õpetuste järgi toimida, ei saa oodata, et teadmine ka ühiskonda kanduks.

Kui midagi arutelust ja selle järelkajast veel kõrva taha panna, siis oleks see nõuanne hoida avatud meelt ja huvi ühiskonnas toimuvate muutuste vastu. Muutused toimuvad meie soovist olenemata ning kontrollida saame vaid enda suhtumist ja valmisolekut uuendusteks, et ebaharilikes situatsioonides võimalikult kiiresti kohaneda. •

Arutelu juhtis Tambet Anja, Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht. Teemat avasid Kaja Kallas (Euroopa Parlament), Allan Aksiim (Tuleviku Tehnoloogiate SA), Janar Holm (Sotsiaalministeerium) ja Silja Aasmäe (TTÜ mehhatroonika tudeng).