Juuli lõpus ilmus Rain Koolilt Vikerraadio päevakommentaar „Retsept maailma päästmiseks – vähem lapsi“. Lundi ülikool avaldas uuringu, mille järgi peitub parim viis kliima muutumise vastu võitlemiseks sündivuse vähendamises. Autor kirjutab, et sündimus peaks vähenema just vaesemates riikides, kuna meie piirkonnas on laste ülalpidamiseks paremad võimalused.

Teooria tundub esmapilgul loogiline, ent teemasse süvenedes selgub, et arenguriikides sündivate laste arvu vähendamine ei vii meid kliimamuutustega tegelemisel just kaugele.

Kui palju lapsi saadakse arengumaades?

Alustuseks üks lihtne mõtteharjutus. 1965. aastal sündis maailmas iga naise kohta keskmiselt viis last. Aga mitu last sündis ühe naise kohta 2016. aastal, on see pigem kuus, neli või kolm? Ei, eelmisel aastal sündis maailmas iga naise koha keskmiselt 2,5 last. Rootsi teadlane ja statistika jedi-master Hans Rosling kirjeldab värvikalt, kuidas suurem enamus maailma perekondadest on ikkagi väikesed, sest elujärje paranemine ja hariduse saamine viib vähenenud laste arvuni.

Rain Kooli kirjutas: „Laste arvukuse – ja seeläbi ka rahvastiku juurdekasvu – piiramine peaks olema seotud ikka sellega, millised looduslikud ning majanduslikud eeldused teatud riigil ja piirkonnal nende laste ülalhoidmiseks on.“

Ma olen seisukohal, et meil ei ole mõtet rääkida „laste arvukuse piiramisest“, vaid tegutsemisest selle nimel, et kõikidel maailma inimestel oleks turvaline elu ja hea elujärg. Mida suurem on tõenäosus, et laps jääb ellu, seda vähem lapsi saadakse. Seega, mida vähem on vaesust, mida parem on arstiabi ja mida rohkem võimalusi pereplaneerimiseks, mida rohkem on naised saanud kooliharidust, seda vähem lapsi sünnib.

Kes reostab planeeti?

Laste arv ei ole peamine küsimus, pigem on naljakal kombel probleem just elujärje paranemises. Kliimamurede taga seisavad suurimad reostajad ehk arenenud riigid. Siiani on jõukus, kõrge staatus ja keskkonna reostamine käinud käsikäes.

Suurem sissetulek tähendab Suure Unistuse realiseerimist – suurt autot, eramaja, lihatooteid hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning igapäevaseid kalleid cappuccino’sid ühekordsetes topsides. Muidugi on ka erandeid, ent keskmiselt tarbib eurooplane rohkem kui planeet suudab anda. Põhjus, miks me seda kurba fakti iga päev oma silmaga ei näe, peitub selles, et me lükkame oma elustiili tagajärjed ja eeldused, kõik koleda, maailma kaugetesse piirkondadesse.  

Lihtsalt öeldes saastab üks Euroopa inimene kordades rohkem kui mitu arenguriikide inimest. See on karm võrdlus, aga põhimõtteliselt saab teha statistikat, mitu last võiks olla arenguriigi peres, et sel oleks kliimale sama mõju kui ühel Euroopa lapsel. Nii et sellest vaatest on oluline pigem jõukate riikide inimeste laste arv, tarbimisharjumuste muutmine ning sellise seadusandluse loomine, mis takistab saastavat ja raiskavat tootmist.

Millised need lahendused siis on?

Selle aasta alguses valmis kõige ulatuslikum uuring kliimamuutuste peatamisest ja tagasipööramisest – „Drawdown“. Selle kallal töötas üle 200 teadlase ning juhi üle kogu maailma ning nad tõid välja 100 lahendust, mis aitavad kliimamuutusi mitte ainult peatada, vaid ka tagasi pöörata.

Kõige esimesel kohal on üllatuslikult hoopis kõikide maailma külmkappide ja konditsioneeride jahutusvedelike väljavahetamine. Eelmise põlvkonna jahutusvedelikud hävitasid osoonikihti ning need keelati 1987. aastal ära, kuid uus vedelik HFC soojendab atmosfääri 1000 kuni 9000 korda kiiremini kui kliimamuutuste peasüüdlasena tuntud CO2.

Mõjult kolmas oleks lõpetada ülemaailmne toidu raiskamine. Umbes kolmandik põllul kasvatatud toidust ei jõua lauale erinevate standardite tõttu. Samuti oleks väga suur mõju kliimale sellel, kui sööksime vähem loomi ja rohkem taimset toitu. Loomakasvatus kurnab ja reostab loodust ning liigne liha tarbimine ka rikaste riikide inimeste tervist.

Pereplaneerimine on samuti oluline ja mõjukuselt kõrgel seitsmendal kohal. Kui kõigil naistel maailmas oleks õigus ja võimalused ohutult rasedusest hoiduda, aitaks see kaasa kliimamuutuste ja äärmusliku vaesuse leevenemisele. Samas ei ole see ainult vaesete riikide mure: näiteks USAs on umbes 45 protsenti rasedustest planeerimata.

Kui läheneda pereplaneerimisele keskkonnahoiu seisukohast, siis tuleks esmajoones fookusesse võtta hoopis USA, kus elavate inimeste ökoloogiline jalajälg on arenguriikidest ligikaudu 20 korda suurem, kuid reproduktiivtervisel veel ohtralt arenguruumi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.