Homme on esimene september ja lapsed lähevad kooli. Ootusärevus, rõõm, õpetajate jaoks seotakse astrid punti. Ka mina ootasin lapsena väga esimest septembrit. Isa oli suvel korteri üle värvinud. Kui me suvilast linna tulime, lõhnas nõukaaegne värvibukett nii hästi.

Samas on esimene september seotud ka mingite ebamääraste hirmude ja jamaga. Minapilt on mul endast selline, et olin heatahtlik heledapäine rõõmus poiss, kes oli isegi veidi häbelik ja ma ei saanud aru, miks mind ei kutsuta koolinäidenditesse ja kord ei võetud mind ka klassiekskursioonile.

Vastupidiselt minule on mu esimene õpetaja jäänud mu mällu kurja ja õela moorina.

Erinevate raamatute ja paberite ümbertõstmisega ilmusid eelmisel nädalal lagedale mu algklasside päevikud. Nagu põranda alt. Ütleme nii, et oma lastele ma neid näitama ei kipu. On siiski võimalik, et ma ei olnudki häbelik heledapäine poiss...

Järgnevalt mõned sissekanded.

Neist esimene 19. septembrist 1984: „Segab pidevalt tunde.“ 

Nädal hiljem: „Õppis käitumist 16.40-17.20.“

29. oktoober: „Palun emaga kooli tulla.“

5. november: „Urmase ema. Väga tahaks Teiega veel rääkida.“

Ühel hetkel ütles mu ema, et tema enam ei lähe ja koolis hakkas käima isa.

Mõnikord olen saanud isegi kaks märkust ühel päeval. Esimene on: „Hilines!“, teine aga: „Käitus tunni alguses halvasti.“ Käitumine: 2 jne.

Veebruaris on ühel nädalal sellised märkused: „Urmas tülitses Allaniga. Loopis tema kooliasju.“ „Va. Lapsevanem. Urmas kimbutab pidevalt kaasõpilasi koduteel. Palun pöörake sellele tõsist tähelepanu.“ „Sodis ära Antti vihiku.“ „Naera vähem.“

Mõned märkused aprillist: „Kas teie olete vaadanud oma poja vihikuid? Kas teie olete nendega rahul? Mina küll ei ole.“ „Kasutab kaasõpilastega rääkides väga koledaid sõnu.“ „Urmase lugemiskiirus 1min – 175 tähte. Vähe!“ „Andsin Urmasele  tagasi 3.- rubla. Ekskursioonile ei saa. Käitumine halb.“

Mõni aeg hiljem: „V.a. lapsevanem! Palun selgitage Urmasele, mida tähendab sõna „värdjas“. Ta nimetas nii Kailit. Õpetage lihtsat tööd tegema.“ See viimane lause jääb veidi segaseks. Miks lihtsalt tööd tegema? Või oli siin varjatud vihje, et ega sellest poisist midagi rohkemat polegi tulemas?

Ja mida edasi neid päevikuid lehitseda, seda halvem hakkab.

Ainult üks märkus teeb mulle rõõmu. See on järgmine: „Kallis lapsevanem! Teie lapsega on võimatu töötada!“ See märkus on maha tõmmatud. Juurde on õpetaja lisanud: „Antti märkus sattus Urmase päevikusse.“

Aga miks ma neid märkusi üldse üles lugesin? Mitte mingist veidrast enesepaljastuse soovist, mille alt võiks kumada, et tegelikult olen lahe mees, või see, et näe, kui loll õpetaja. Vaid et need märkused pakuks lohutust ja lootust kõigile neile emadele ja isadele, kes katkuvad enda juukseid ja mõtlevad, kas nende lapsest saab kunagi inimene. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.