Teisipäeval ERR-i portaalis ilmunud Jaak Aaviksoo, Marju Lauristini ja Jüri Raidla riigikorralduse kaasajastamise ootuste manifestis tehakse mõned konkreetsed ettepanekud muutusteks: valimisliitude riigikogu valimistel osalemise erakondadega võrdsetel alustel, parlamentaarse kontrolli tugevdamine, ministrite põhjalikum avalik aruandlus avalikkusele, aga ka nõuandva koguna Eesti Tuleviku Konvendi loomine, kus eksperdid, huvirühmad ja erakonnad töötaksid välja lahendusi riigi pikaajalistele probleemidele ning kodanikud saaksid kaasa rääkida elektroonilise rahvakogu kaudu.

Autorite hinnangul aitaksid need 2027. aastal rakendatavad muudatused vähendada võõrandumist ning muuta valitsemist avatumaks, vastutustundlikumaks ja andmepõhisemaks.

Eestis on viimase veerandsajandi jooksul korduvalt välja tuldud haritlasmanifestide ja riigikorralduse algatustega: 2001. aasta "Kahe Eesti" pöördumine, 2003. aasta ühiskondliku kokkuleppe protsess, 2012. aasta Harta 12 ja sellele järgnenud rahvakogu, 2018. aasta Riigireformi Sihtasutuse kava. Need olid eri ulatuse ja korraldusega sekkumised. Praegune manifest lisandub sellesse ritta.

Neis manifestides kordub üsna sarnane jutustus, et võim on rahvast võõrandunud, erakonnad endasse sulgunud, riigi juhtimine killustunud ning pikk vaade kaduma läinud. Lahendust otsitakse poliitika avamisest välisele teadmisele ja ühiskondlikule osalusele. 

Ka seekordne manifest pigem õhutas kriisitaju, aga tegi seda piisavate põhjendusteta, argumentatsiooni nappust korvasid kohati tendentslikud üldistused.

Toon näite. "Kõige olulisemana on kahanenud usaldus valitsemisse. Seda tajutakse enesekeskse ja koormavana, puudu jääb eestvedamisest ning soovida jätab valitsemise kvaliteet nii institutsionaalsel kui ka isiklikul tasandil," leiavad manifesti autorid. Sellesse lausesse on väga palju sisse pressitud ja see lause kõlab dramaatilisemalt kui andmed järeldada lubavad.

Usalduse kahanemine valitsuse vastu viimastel aastatel on iseenesest tõendatud probleem. OECD uuringus langes valitsuse suhtes kõrget või mõõdukalt kõrget usaldust väljendavate inimeste osakaal Eestis aastatel 2021–2025 kümme protsendipunkti ehk 47 protsendilt 37 protsendile. OECD riikide keskmine oli 40 protsenti. Nii et kuigi ajas on toimunud langus, on uuringus käsitletud 33 arenenud riigi seas 14 veel Eestist madalama näitajaga. Samuti ei ole Eesti elanike usaldus praegu ajaloolises madalseisus.

2001. aastal, kui ühiskonnateadlased tulid välja "Kahe Eesti" manifestiga, oli valitsuse usaldusnäitaja 28 protsenti. Harta 12 avaldamisele järgnenud 2012. aasta detsembris oli valitsuse usaldamise näitaja 40 protsenti. Riigireformi Sihtasutuse ettepanekute avaldamise aasta, 2018. aasta sügisel usaldas valitsust 57 protsenti vastanutest. Seega on põhjust hoiduda mõttest, et valitsusvälised reformialgatused sünnivad tingimata usalduse põhjas ning et nende esinemine ise oleks tõend sügavast usalduskriisist.

Tsiteeritud lauses mainitud madal "valitsemise kvaliteet" vajaks samuti nüansseeritumat diagnoosi. Valitsemise kvaliteedist rääkides tuleb eristada selle eri külgi. 

Haldusteenustega oli 2025. aastal rahul 81 protsenti Eesti hiljutistest kasutajatest, OECD riikides keskmiselt 68 protsenti. Üle 80 protsendi ulatus rahulolu veel Soomes, Luksemburgis ja Šveitsis. See ei tõenda poliitilise juhtimise headust, kuid on tugev vastukaal kujutlusele riigist, mis on tervikuna inimeste igapäevasest asjaajamisest eemaldunud ja halvasti valitsetud.

Valitsemise "enesekesksuse" kriitika on avalikkuse taju tasandil paremini põhjendatud, juhul kui selle all mõeldakse võimu vähest vastuvõtlikkust kodanike mõjule. 2023. aasta OECD uuringus leidis ainult 17 protsenti Eesti vastanutest, et poliitiline süsteem võimaldab temasugustel inimestel valitsuse tegevuses kaasa rääkida, OECD keskmine oli 30 protsenti.

Ühes teises lauses leiavad manifesti autorid, et Eestis on "vohama hakanud bürokraatlikud otsustamistasandid ja -protsessid, mida iseloomustab toimimise aeglus, läbipaistmatus ja eemaldatus inimeste igapäevaelu probleemidest." Valitsemist peetakse ka liigselt koormavaks.

Valitsemise koormavuse kohta leidub ettevõtete vaatest tõsiseid ohumärke. EIB 2025. aasta uuringus teatas 29 protsenti Eesti ettevõtetest, Euroopa Liidus 11 protsenti, et nõuete, standardite ja nendega seotud aruandluse täitmine nõuab üle kümnendiku töötajatest. Kogu seda koormust ei saa siiski omistada Eesti riigi tarbetule bürokraatiale. Eksportivad ettevõtjad peavad arvestama ka teiste riikide bürokraatlike eripäradega.

OECD soovitab Eestil lubade ja litsentside süsteemi lihtsustada, kuid hindas seda 2023. aastal OECD keskmisest pisut vähem koormavaks ning regulatsioonikeskkonda tervikuna konkurentsisõbralikkuselt paremikku kuuluvaks.

Ka ei toeta kõik võrdlevad näitajad üldise valitsemise aegluse pilti. Euroopa Komisjoni 2024. aasta hankestatistikas oli otsustuskiiruse näitaja Eestis 59 päeva, EL-i võrdlusnäitaja 74 päeva. See ei ütle, kui kiiresti valmivad Eestis planeeringud või strateegilised otsused, ega näita, kas menetlused on ajas aeglustunud. Küll sunnib see küsima, millise protsessi aeglusest täpselt räägitakse.

Ametiasutuste arvu kohta leidub Eestis koondamise, mitte lisandumise tõendeid. 2017. aasta haldusreformiga vähenes omavalitsuste arv 213-lt 79-le. OECD 2026. aasta Eesti ülevaate järgi kaasnes reformiga kohalikus halduses ligikaudu 10–15 protsenti tööhõive vähenemine, eeskätt administratiivse tugipersonali arvelt.

Rahandusministeeriumi riigireformi ülevaate järgi korraldati 16 asutust ümber kuueks ning kogu valitsussektori asutuste arv vähenes aastatel 2019–2022 ligikaudu kaheksa protsenti. Asutuste arv ei võrdu otsustamistasandite arvuga: koondatud organisatsiooni sees võib kooskõlastusi juurdegi tekkida. Aga "vohamisest" rääkijalt võiks siiski oodata selgitust, millised tasandid ja protsessid on lisandunud ning kuidas nende koormust mõõdetakse. 

Manifestis välja toodud parlamentaarse kontrolli puudujääkide kohta leidub ka küsitlustest ja audititest konkreetsemaid tõendeid. Riigikontrolli 2024. aasta aastaaruanne leidis, et tegevuspõhine eelarvestamine polnud saavutanud eesmärke ja riigieelarve kulud polnud jälgitavad. Vaid 24 protsenti Eesti vastanutest pidas ühes 2023. aasta võrdlevas uuringus tõenäoliseks, et riigikogu hoiab valitsust vastutavana, OECD-s keskmiselt 38 protsenti.

Usaldus- ja rahuloluküsitlused kirjeldavad inimeste hinnanguid. Positiivne rahulolunäitaja ei ole olemuselt objektiivsem kui negatiivne usaldusnäitaja. Küll aga ei tuvasta kumbki iseenesest hinnangu põhjuseid. Inimesed võivad hinnata valitsemist halvaks nii viletsate otsuste, ebapiisavate selgituste kui ka neile vastumeelsete, kuid põhjendatud otsuste tõttu. Neid põhjusi tuleks juba diagnooside andmise faasis arvestada.

Igasugu riigikorralduslike muudatuste põhjendamiseks tuleks küsitlustulemusi kõrvutada otsustusprotsesside, tulemuste ja vastutuse toimimise andmetega. Ühelegi sellisele Aaviksoo, Lauristini ja Raidla manifest ei viita, kuigi valitsejatelt soovib manifestki andmepõhist otsustamist.

Ükski riigikorralduse manifest ei sekku reformiplaanidest tühja poliitruumi. Praegune koalitsioon on juba lubanud ühendada riigiasutusi, vähendada riigiametite personali ja kulusid viiendiku võrra, kaotada tarbetut aruandlust ning koondada riigi IT-korraldust. 

Koalitsioonileppes seisavad ka eelarve läbipaistvuse parandamine ja kantsleritele suuremate õiguste andmine teenistujate värbamisel ning motiveerimisel. Need lubadused ei asenda manifestis taotletud kodanike mõju suurendamist, kuid kattuvad osaliselt selle haldusreformi ettepanekutega. 

Eestis on riikluse taastamisel kõva tööd teinud autoriteetidel võimalik ühiskondlikku tähelepanu pälvida. Selline valitsusvälise mõjutamise võimalus on väikese ühiskonna tugevus, aga autoriteet ei asenda põhjendust ning diagnoosi karmus ei taga veel, et pakutud lahendus seda ravib või üldse diagnoosiga kuidagi loogilises seoses on.

Haritlaste ja ettevõtjate manifeste ongi saatnud sageli lihtsustav, ülepaisutatud alarmistlik toon või ka alusetu idealiseerimine. Näiteks ütleb nüüdne manifest, et "võim, mida [iseseisvuse taastamise järgseil] algusaastatel teostati laiu huvigruppe ja erinevate inimeste kompetentsi kaasates on sumbumas erakondlikkesse mullidesse ja seda taastootvasse karjääripoliitikasse."

Selle väite ajalooline pool on idealiseeriv. Põhiseaduse Assamblee on hea näide poliitiliste leeride ja teadmiste ühendamisest, kuid ühe erakorralise riigiloomeprotsessi kaasavust ei saa laiendada kogu 1990. aastate valitsemisele.

Mikko Lagerspetzi, Erle Rikmanni ja Rein Ruutsoo 2002. aasta uurimus eristab ühiskondlike liikumiste perioodi sellele järgnenud arengust. Autorite käsitluses määratles poliitiline eliit siirde põhieesmärgid suuresti ülalt alla ning kodanikuühiskonna suutlikkus eliiti mõjutada oli piiratud. See pole praeguse ja toonase kaasamise ammendav võrdlus, kuid muudab kuldse algusaja kujutluse küsitavaks.

Pikk poliitikukarjäär ei tõenda iseenesest suletust, nagu poliitikasse tulemine teadusest või ettevõtlusest ei tõenda avatust. Professionaalne kogemus võib parandada juhtimist. Probleem tekib siis, kui erakondlik lojaalsus tõrjub välja pädevuse ja sisulise konkurentsi. Tahaks kuulda, mille põhjal manifesti koostajad selle tendentsi süvenemist hindavad.

Ma ei väida, et manifesti autoritel pole mingis osas õigus. Viitan sellele, et pelgalt allakirjutanute autoriteedi pinnalt pole võimalik kõige loetuga nõustuda.

Samuti oleksin igatsenud tuleviku konvendi moodustamisele üles kutsuvas ja kaasavamale demokraatiale kutsuvas manifestis näha viidet tänavu toimunud hea elu rahvakogule. Erinevalt 2012. aasta rahvakogust toimus see igasugu meediakärata. Sel aastal toimusid ka Eesti Koostöö Kogu kureeritud dialoogiringid igas Eesti maakonnas. Nende arutelude algatamiseks ei üllitatud alarmistlikke manifeste.

Mitut meie mõjukamat demokraatiaalgatust on saatnud terav kriisitaju. Sellega kaasneb oht, et kaasarääkimist hakataksegi pidama kriisi lahendamise instrumendiks. Osalemisvõimaluse saamiseks peaks siis justkui alati kõigepealt tõendama, et riik on ummikus.

Paar aastat tagasi kuulsin Iirimaa saadikult, kuidas seal 2008. aasta majanduskriisist tõukunud kaasamisest korduv ja rutiinne praktika kujunes. 2011. aasta kodanikualgatuslikule katsetusele järgnes 2012. aastal otsustatud põhiseaduskonvent, mille sisuline töö toimus aastatel 2013–2014. Hiljem on kodanikukogusid kasutatud eri teemade käsitlemiseks. Tegemist pole pidevalt koos istuva koguga, vaid korduvalt kasutatava poliitikakujundamise viisiga. Võiksime samas suunas liikuda.

Seejuures ei tohiks uus arutelu juba teadaolevate probleemide lahendamist asendada. Riigikontrolör Janar Holm on näiteks üht riigivalitsemise valdkonda auditeerides tõdenud, et tegeliku edenemise asemel toimub teema korduv taasavastamine. Sama oht on ka perioodiliselt, aga korratult tekkivate kodanikudemokraatia algatustega.

Riigisekretär Keit Kasemetski tõdes oma 15. oktoobri postituses, et "valitsused üle maailma tegelevad samade probleemidega – valitsemine on kinni jooksnud liiga jäika eelarvesse ja suurde bürokraatiasse. Uusi tehnoloogiaid ja uuenduslikke paindlikke lähenemisi avalike teenuste pakkumisele ei suudeta piisavalt kiiresti kasutusele võtta. See toob kaasa inimeste usalduse vähenemise."

OECD värske valitsemise ummikust välja juhatamise raport käsitleb just neid probleeme ning annab ka manifesti muredele tuge.

Raport soovitab kärpida riigi sisemist bürokraatiat ehk "beeži vaipa", halduse enda kehtestatud protseduure, kooskõlastusi ja kontrolle, mis takistavad töötamist. Kontrolli rangus peaks vastama riskile. Kui tarbetud menetlusetapid säilivad, ei piisa asutuste liitmisest.

Samuti soovitab OECD siduda juhtide vastutuse ministeeriumideüleste tulemustega. Oma haldusala ülesannete korrektne täitmine ei taga sellise probleemi lahendamist, mis ületab haldusalade piire. Ise olin juba riigiteenistuses olles seda meelt, et ministeeriumid tuleks kõik liita. OECD sellest nii kaugele ei lähe, küll aga rõhutab ühist vastutust, selgeid eestvedajaid ja tulemuste jälgimist.

Eelarves soovitatakse teha tegelikke valikuid, hinnata olemasolevaid programme, lõpetada või ümber kujundada vähese väärtusega tegevusi ning suunata raha muutunud vajadustele. Ajalooliselt kujunenud kulukohustused ei tohiks võtta valitsuselt võimalust uusi prioriteete rahastada.

Kodanikukogud ja ühiskondlikud dialoogid soovitab OECD institutsionaliseerida. Kodanikud peaksid saama mõjutada poliitilise eliidi päevakorda ning teada, mis nende ettepanekutest sai.

Minu peamine küsimus manifesti autoritele, on see, kuidas sellistest algatustest teha viljakas, täpsemini eesmärgistatud rutiin ning kuidas selline valitsusväline panus jõuab otsustesse ja eelarvesse ning seostub juba olemasolevate osalemisvõimalustega.

Seejuures ei peaks rahva osalus piirduma elektrooniliste kanalitega. See on elitistlik lähenemine, jätab mulje, nagu oleks kaasarääkimine haritlaste ja ettevõtjate privileeg. Kui kaasarääkimisest saaks valitsemise rutiinne osa, ei peaks iga järgmist arutelu alustama tõendamisega, et Eesti on jälle lootusetult kinni jooksnud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.