2011. aasta suvi oli Norras vihmane ja külm. Selle tagajärjel ei saanud lehmad kõhtu korralikult täis süüa ning nende piimaand vähenes. Samal ajal suurenes norra rahva võiisu. 2011. aasta oktoobris ostsid norrakad 20 protsenti rohkem võid kui sellele eelnenud aasta samal kuul, novembris aga juba 30 protsenti rohkem.

Või hind hakkas tõusma ning jõuludeks oli Norras tekkinud tõsine võidefitsiit. Või on tähtsal kohal norra jõululaual, kuid seda polnud mõistliku hinnaga enam lihtsalt saada. Wikipedia andmetel maksis 250-grammine võipakk 2011. aasta detsembri keskel Norras 39 eurot.

Üks kriisi põhjustest olid Norra kehtestatud kõrged või impordimaksud, mis olid mõeldud norra põllumeeste ja piimatööstuste kaitseks. Need ei lubanud kodumaise piimanduse ikaldumisest tekkinud auku täita importvõiga. Riigi suurim piimanduskooperatiiv tootis sel ajal 90 protsenti Norra võist, kuid pälvis kõvasti kriitikat selle eest, et polnud suutnud suurenenud võinõudlust ette näha ning oli kodumaist võid koguni eksportinud.

Makse alandati kriisi järel tunduvalt.

Norra naabritele tegi juhtunu muidugi palju nalja. Taani ja Rootsi ettevõtted meelitasid endile Norrast kliente, lubades neile tasuta või soodushinnaga võipakke, televisioonis kutsuti üles võinäljas norrakatele saatma humanitaarabivõid. Piirivõikaubandus õitses ning Norra piirivalve püüdis smugeldajaid, kes üritasid riiki sisse tuua lubatust kogusest suuremaid võilaadungeid.

Praegu meiegi poodidesse jõudnud üle-euroopalisel võikriisil on mitu põhjust. Esimeste seas nimetatakse eelnenud aastate ülimadalaid piimahindu, mis sundisid paljud lehmapidajad tootmist lõpetama. Madalad hinnad omakorda tekkisid Venemaa sanktsioonide pärast, aga samuti ka Euroopa Liidu piimakvootide kaotamise tõttu 2015. aastal ning oma mõju avaldas isegi Hiina piimandussektori kasvu aeglustumine. Sellele lisaks oli ka möödunud aasta suvi mitmes Euroopa riigis kehvapoolne, mis on vähendanud lehmade väljalüpsi.

Või nõudluse suurenemisele on omalt poolt hoogu andnud asjaolu, et üle kogu maailma on nii tööstused kui ka tarbijad hakanud taimerasvade ehk margariini asemel taas eelistama piimarasva ehk võid. Suure panuse selleks andis ajakiri Time, mis teatas 2014. aastal esikaanel, et mõistlikes koguses või söömine ei ole tegelikult tervisele kahjulik. Tõsi, 1960. aastatel oli sama ajakiri aidanud lõkkele puhuda loomsete rasvade vastast hüsteeriat.

Ehkki supermarketi võiriiulil harjumuspärase külluse asemel haigutav tühjus mõjub esmapilgul ehmatavalt – justkui meenutus Nõukogude aja defitsiidimajandusest –, on võikriis Eestile pigem kasulik. Kui kõrge võihind jääb püsima, stimuleerib see Eesti farmereid loodetavasti taas piimakarju suurendama. Võib-olla ärkab mingis vormis uuesti elule ka väikefarmindus ehk mõnelehmapidamine.

Samuti võiks olukord olla soodus uutele väikestele võivabrikutele ja teistele piimatöötlusettevõtetele – juba praegu on mõnd käsitöövõid lihtsam osta kui traditsioonilist suurkombinaadivõid. Põllumajandus on ja jääb Eesti loomulikuks rolliks ülemaailmses tööjaotuses – meil on palju vaba maad ning magedat vett ning me asume soodsalt lähedal Peterburile ja Põhjamaade suurlinnadele.

Sestap ei tohiks me praegust head võikriisi raisku minna lasta, kui parafraseerida kunagise peaministri Andrus Ansipi sõnu. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.