Intervjuu tippkohtumise eel: ettevõtjate hirm Aafrika ees on visa kaduma ({{commentsTotal}})

Paul Teesalu.
Paul Teesalu. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Euroopa Liit ja Aafrika peavad oma koostöös tulema välja traditsioonilisest doonori ja abisaaja suhtest, kuid sinna on veel pikk tee minna. Nii leiab välisministeeirumi poliitikaosakonna peadirektor Paul Teesalu, kes rääkis hommikul enne Euroopa Liidu ja Aafrika tippkohtumist ERRile, milliseid mõttevahetusi Abidjanist oodata ning millised on Eesti ja ELi peamised huvid Aafrikas.

Kolmapäeval ja neljapäeval toimub Elevandiluurannikul Abidjanis Euroopa Liidu ja Aafrika tippkohtumine, millest võtab osa 83 riigijuhti, Euroopa Liidu institutsioonide liidrid, ettevõtjad ja paljud teised organisatsioonid.

Eestit esindab kohtumisel peaminister Jüri Ratas, kes kirjutab alla kahele hea tahte leppele: Eesti ja Aafrika Liidu vahel e-valitsemise teemadel ning Eesti ja Mauritiuse vahel piirkondliku e-valitsemise koolitusmooduli loomiseks.

Paul Teesalu avas kohtumise tausta kolmapäeva hommikul.

Kui palju ja mis asjus Eesti poliitikud üleüldse Aafrikas visiitidel käivad?

Meil oli alles hiljuti esimene kõrgetasemeline visiit presidendi tasemel Rwandasse ja Addis Abebasse Etioopias. Enne seda on Aafrika kontinendile sattunud peamiselt Eesti ministrid rahvusvaheliste ürituste raames, aga ka kahepoolselt Egiptusesse, kuna meil on seal saatkond. Eesti välisminister on Egiptuses korduvalt käinud, aga muudesse Aafrika riikidesse satuvad poliitikud ikkagi väga harva.

Sel aastal on kaks või kolm tõukemomenti. Üks on see, et meil on Euroopa Liidu eesistumine, mis on viinud peaministri esimest korda Abidjani [Elevandiluurannikul]. On ka [ÜRO] Julgeolekunõukogu kampaania, mille tõttu me niikuinii peaksime pöörama Aafrikale rohkem tähelepanu, sest Julgeolekunõukogu agendas on suurem osa teemasid üht- või teistpidi Aafrikaga seotud.

Kolmas põhjus on meie äridiplomaatia ehk Eesti ettevõtete huvi midagi Aafrikas ära teha ja uurida, kui eksootiline see turg on. Seni väga palju midagi ette näidata ei ole, kuigi mõningad lood on – e-valitsemise vallast ennekõike. Eesti on erinevate Aafrika riikidega kirjutanud alla lepinguid ja vastastikuse mõistmise memorandumeid e-riigi, e-valitsemise ja küberjulgeoleku vallas. Neid püütakse jätkuvalt ellu rakendada.

Millised võiksid olla Eesti ettevõtete peamised väljavaated Aafrika turul?

Tippkohtumise eel toimus ärifoorum, kus on Eestist kaasas peamiselt need ettevõtted, kes tegelevad digilahenduste pakkumisega. Tundub, et see on see nišš, mis ka aafriklasi huvitab, nad on tõesti näidanud digivaldkonna vastu kuidagi väga elavat huvi.

Digivaldkond on ka lai – kas seal on mingid spetsiifilised teemad?

E-valitsemine peamiselt. Mulle on jäänud mulje, et huvi pakuvad igasugused e-lahendused, mis puudutavad avalikku haldust, maksuameti haldusalasse kuuluvad asjad – näiteks Nigeerias on midagi juba tehtud –, kõikvõimalikud riiklikud registrid, nende tekitamine, töölepanemine.

Sel aastal möödub kümme aastat Aafrika ja Euroopa Liidu ühise strateegia vastuvõtmisest. Mis on selle ajaga Euroopa Liidu ja Aafrika koostöös muutunud?

Teate, on hea, et meil on kümme aastat see strateegia olnud, aga tegelikult on praktiline elu ise dikteerinud, et Aafrikaga tuleb rohkem tegeleda – ennekõike rändekriisi tõttu, mis on Euroopat viimased kolm aastat tabanud. See ei ole enam lihtsalt poliitiline otsus teha koostööd, vaid vähemalt Euroopa poolt vaadatuna on see rohkem vajadus teha koostööd.

Ajalooline taust on Euroopa-Aafrika suhetes muidugi väga mitmetahuline ja kohati vastuoluline, aga Euroopa näeb nüüd, et me peame võimalikke probleeme lahendama juba nende tekkekohas, ennekõike selles osas, mis puudutab rännet. Ränne ei ole probleem iseeneses, tal on algpõhjused, mis on seotud Aafrika arenguküsimustega, rahu- ja julgeolekuküsimustega. Euroopa Liit püüab nüüd suunata teatud arengutrende Aafrikas nõnda, et riigid suudaksid suunduda jätkusuutliku arengu rajale.

On võetud vastu ka Euroopa välisinvesteeringute plaan, millega ei soovita Aafrikas teha traditsioonilist doonorraha jaotamist, vaid tõmmata kaasa just erainvesteeringuid. See plaan on üles ehitatud enam-vähem niimoodi, et Euroopa Komisjon panustab osa rahast, ütleme kümnendiku, ja üheksa kümnendikku peaks tulema erinevatelt finantsinstitutsioonidelt ja erainvestoritelt.

See Komisjoni algatus julgustab erainvestoreid Aafrikasse investeerima, et tekitada selle kaudu Aafrikas rohkem tööhõivet, kiirem majanduskasv ja parandada sealsete inimeste eluolu.

Rändekriis algas ühest küljest Araabia kevadega, kus inimesed põgenesid sõja jalust, aga see kasvas kiiresti üle üldiseks Aafrikast tulevaks rändevooks. Viimasel aastal Euroopasse jõudnud inimesed ei ole enam süürlased ega kaugeltki liibüalased, vaid hoopis Saheli piirkonnast või Sahara-tagusest Aafrikast.

Milliseid rändeteemalisi sõnumeid plaanivad osapooled tippkohtumisel vahetada? Väljaanne EUobserver arvas näiteks, et Euroopa Liit peaks võtma tippkohtumise fookusse Sudaani räiged inimõiguste rikkumised seoses migratsiooni, inimkaubitsemise ja inimsmugeldamise vastu võitlemisega. Kas selliseid valusaid teemasid ka puudutakse?

Mulle tundub, et tippkohtumisele püütakse anda ennekõike tulevikku vaatav agenda. Loomulikult need probleemid, mida te nimetasite, on kõik olemas, need on laual ja keegi ei ürita neid ka n-ö kalevi alla panna, aga pikemas perspektiivis on valitud tippkohtumise pealkirjaks "Investeerime noortesse kestliku tuleviku nimel". Temaatiline, tegelik arutelu peaks toimuma sel teemal, kuidas noorsugu, haridust ja tööhõivet parandada, et anda selle kaudu Aafrikale paremad perspektiivid ja väljavaated.

Kindlasti on laual ka rändetemaatika, pagulaste ja migrantide inimõiguste probleemid. Valmistatakse ette avaldust, mis käsitleks ennekõike migrantide olukorda Liibüas: üle mere sealt enam nii ei saa, nagu nad varem said. See rändetee on paljuski juba suletud, aga migrandid jäävad sinna lõksu ja see on Aafrika riikide mure, kuidas nende kodanikke seal koheldakse. See on ka eurooplaste mure, sest see on inimõiguste teema.

Rahu ja julgeolu teemad on Aafrikas alati päevakorral. Aafrika ise peab neid arenguküsimuste kõrval teiseks suureks sambaks, millega nad juba tegelevad. Nad on väga olulisel määral arendanud Aafrika Liidu rahuvalvet, et võtta kontinendil toimuva eest suurem vastutus iseenda õlgadele, mitte sõltuda enam niivõrd palju sellest, mida teised seal teevad.

Aafrika Liidul on minu meelest väga olulised põhimõtted, mis väärivad tunnustamist, näiteks rahu ja julgeoleku valdkonnas see, et nad ei tunnusta sõjaväelisi riigipöördeid. Isegi, kui mingis riigis peaks toimuma sõjaväeline riigipööre, kaotab see riik hääleõiguse, tema liikmelisus Aafrika Liidus peatatakse, kuni seal on taastatud põhiseaduslik protsess, on toimunud vabad valimised jne. See kõik on see, kuhu Aafrika suundub: nad püüavad oma kontinendil ise tagada rahu ja julgeoleku, mis on minu meelest väga positiivne.

Murekohti selles koostöös on mõistagi palju, aga mis on need probleemid, millega Euroopa Liit esmajoones tegeleda plaanib – mis on prioriteedid?

Kohtumisel on välja toodud rida prioriteetvaldkondi, mille osas töö jätkub ilmselt peale tippkohtumist ja milles kindlasti veel lõpuni kokku ei lepita. Tulevikku suunatud investeeringud: haridus, teadus, tehnoloogia. Riigivalitsemise tugevdamine tervikuna, kuhu tulevad juurde hea valitsemistava ja inimõiguste küsimused. Rändeküsimused kõigis aspektides.

Ühest küljest räägitakse illegaalsete rändevoogude peatamisest, et saavutada Aafrika riikidega toimiv tagasivõtusüsteem. Samal ajal räägitakse ka seadusliku rände hõlbustamisest, tudengite tulemisest õppima.

Oluline ongi näha, et Aafrika ei ole ainult probleemide allikas, vaid ta pakub ka võimalusi. Ta peaks pakkuma võimalusi majanduse arenguks, kaubanduseks, peaks pakkuma ka võimalusi normaalseteks inimestevahelisteks kontaktideks. Muidugi on traditsiooniline andja-saaja, doonori ja abisaaja suhe valitsenud Euroopa ja Aafrika vahel aastakümneid. Selle paradigma ületamine, Aafrika ja Euroopa koostöö viimine mingile uuele tasemele, kus me tõesti teeme koostööd ainult nagu võrdsed omavahel – ma arvan, et sinna oleme me teel, aga pole kaugeltki veel kohale jõudnud.

Ebaseadusliku rände piiramisega paralleelselt tuleb Teesalu sõnul soodustada seaduslikku rännet. Autor: Siim Lõvi/ERR

Eelmisel aastal andis Euroopa Liit Aafrikale 21 miljardit eurot arenguabi: kas seda on asjakohaselt kasutatud?

Kindlasti on see arenguabi olnud nendele riikidele vajalik, nad on kogu aeg arvestanud, et nad saavad seda abi. Probleemid on muidugi olemas: osalt on need seotud üldise valitsemistavaga Aafrikas, korruptsiooniga, kõige sellega, mille tõttu osa rahast kindlasti ei jõua sinna, kuhu ta peaks jõudma. Euroopa Liidu institutsioonid, kes arenguabi vahendavad ja annavad, on loomulikult probleemi enda jaoks täiesti selgelt teadvustanud. Küsimus ongi selles, kuidas jõuda faasi, kus iga arenguabile kulutatud euro jõuab täpselt sinna välja, kuhu ta peaks.

Partnerlus ja tippkohtumisel seatud sihid nõuavad ju samuti Euroopa Liidult investeeringuid: kui suured need on?

Nagu ma ütlesin, siis kõige uuem projekt on Euroopa välisinvesteeringute fond. Sellega peaks Komisjon panema välja 4,1 miljardit eurot ja koos erasektori investeeringutega on eesmärk jõuda 44 miljardi euroni. On selge, et tegelikult on erasektori võime investeerida palju-palju suurem kui valitsuste või Komisjoni võime.

Kui me suudaksime selle asja niimoodi käima panna, et erasektor tõesti tahab ja julgeb minna Aafrikasse investeerima, siis me oleme juba positiivse sammu teinud. Praegu jõuab globaalsetest välisinvesteeringutest Aafrikasse ikka väga väike hulk.

Kas on juba teada, mis need valdkonnad võiksid olla, kuhu investeeringuid suunatakse? Eesti puhul me rääkisime digiteemadest, aga Euroopa Liidu puhul tervikuna?

Eesti puhul on tõesti juttu digist ja digitaalne areng on üks viiest valdkonnast, mis on esile toodud Euroopa välisinvesteeringute fondi prioriteedina. Samuti jätkusuutlik energia ja ühenduvus, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete finantseerimine, jätkusuutlik põllumajandus ja jätkusuutlik linnade areng.

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets tõi oma blogis välja, et üks prioriteetne valdkond Euroopa Liidu ja Aafrika suhetes on kliimamuutuste vastane võitlus.

Globaalse kliimasoojenemise põhiline poliitiline raskus on suurtel tööstusriikidel, kes on võtnud endale sellega seoses suured kohustused. Kliimasoojenemise tagajärjed hakkavad aga avalduma kõige rohkem Aafrikas, kus on oht, et tekivad probleemid ressursside pärast, vee pärast, loodusvarade tõttu, võimalikud kliimakatastroofid.

Aafrika võime tulla toime taoliste katastroofide ja piiriüleste probleemidega on kindlasti väiksem, kui mitmel muul regioonil maailmas. Kui me vaatame ette, siis kliimamuutus on üks protsess, mis jätkub ja süveneb, kui me seda ei peata. Samal ajal on kasvutrendis Aafrika demograafia: ÜRO rahvastikuandmed ennustavad, et kuskil sajandi keskpaigaks on Aafrikas juba kaks korda sama palju inimesi kui praegu.

Ühest küljest püütaksegi noortesse ja haridusse investeerimisega tekitada võimalus jätkusuutlikuks demograafiliseks arenguks. Teisest küljest, kui see areng pole piisavalt kiire, siis see probleemide hulk, mis hakkab Aafrikast ühel hetkel Euroopale üle kanduma, on kindlasti kordades suurem, kui täna.

Praegu näeme me Euroopale Aafrika suunalt väga väikest survet võrreldes sellega, mis võib olla aastakümnete pärast, kui ühtegi nendest küsimustest ei püüta lahendada või kui me selles ebaõnnestume. Sellest on kõik aru saanud ja ma usun, et Euroopa on tulevikus valmis Aafrikasse investeerima.

Sarnaselt idapartnerluse tippkohtumisega tuleb ka seekord võtta vastu ühisdeklaratsioon, mille sõnastamine kulgeb vaevaliselt. Mis on Aafrika deklaratsiooni puhul kõige keerulisem?

Rändega seonduv ennekõike, aga nagu sellistel tippkohtumisel ikka, jõutakse tõenäoliselt taaskord lõpuks kokkuleppele.

Kas need on pigem väikesed sõnastuslikud vaidlused või suured põhimõttelised küsimused?

Need on väikesed sõnastuslikud küsimused, millel võib olla põhimõtteline iseloom. Deklaratsioonides tavaliselt ongi nii, et ühed väikesed sõnad või laused või lauseosad võivad omada sellist iseloomu, mis lükkab deklaratsiooni kokkuleppimise päris viimasele minutile.

Kindlasti on nendes küsimustes sisulisi erimeelsusi ja mõnikord on nende erimeelsuste ületamise tee ainult selline, et midagi öeldakse pisut umbmäärasemalt, jäädakse konstruktiivselt ebaselgeks.

Loomulikult kandub see edasi tippkohtumisele järgnevasse protsessi, kus osapooled võivad tõlgendada deklaratsiooni üht või teist osa nii, nagu nad ise soovivad. Sellise tehnikaga jõutakse tippkohtumisel tulemusele, aga protsess ise jätkub, kuna erimeelsusi ei ületatud lõpuni. See on suurte koosluste puhul täiesti tavapärane.

Kooslus on tõesti suur: Euroopa Liidus on 28 osapoolt ja Aafrika Liidus 55, kõigil on oma eripärad, probleemid ja soovid. Mis need ühendavad lülid on, mis aitavad Euroopa Liidul terve kontinendiga koos suhelda või ehk oleks vaja ka mingeid erikoostöövorme piirkondadega?

Väga positiivne on see, et Aafrika Liit on olemas, et ta on välja kasvanud Aafrika Ühtsuse Organisatsioonist, et ta koondab kõik riigid kokku, mille kaudu on võimalik pidada kontinentidevahelist dialoogi.

Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu tippkohtumine ei ole iseenesest väga pikaajaline protsess, see sai alguse alles aastal 2000. Kohtumised on toimunud ka teatava intervalliga: Kairos aastal 2000, Lissabonis 2007, Liibüas Gaddafi ajal 2010. aastal. Siis oli nelja-aastane vahe, kuni 2014. aastal saadi jälle Brüsselis kokku.

Mulle tundub, et mulje tervikuna on konstruktiivne. Aafrika Liit ise on ju ka mõnes mõttes kujundatud Euroopa Liidu eeskujul, seal on Aafrika Liidu Komisjon ja volinikud, kes vastutavad kindlate valdkondade eest, nii nagu Euroopa Komisjoniski. Samuti püütakse jõuda suurema ühtsuseni Aafrikas, kuni lausa vabakaubandustsooni loomiseni kogu kontinendi ulatuses, mis on neil omavahel kõige kaugem ambitsioon ja eesmärk.

Mis on kõige kehvem tulemus, mida me võime sellelt tippkohtumiselt karta?

Ma arvan, et sellist võimalust, et me saame sealt väga kehva tulemuse, tegelikult ei ole. Tahet on mõlemal pool piisavalt, et jõuda kokkulepetele nendes küsimustes, mida peetakse vajalikuks, nii et ma ei oskagi worst case stsenaariumit välja tuua.

Ma usun, et me töötame väga realistlikult täpselt nendes tingimustes, mis meil praegu on, meie ambitsioonitase on vägagi realistlik. Loodetavasti suudame selle koostöö kaudu Aafrika arengule kaasa aidata nii, et ka aafriklased ise saavad aru, et Euroopa Liit on see jõud, kellega neil tasub koostööd teha, kelle poole nad ise saavad pöörduda.

Kas selle konstruktiivsuse ja edasipüüdlikkuse kõrval teeb Euroopa Liit avalduse inimõiguste rikkumiste kohta?

Mis puudutab eelkõige migrantide olukorda rändeteedel, siis sellel teemal valmistatakse praegu tõepoolest ette avaldust, aga see peab olema ühisavaldus: avaldus, millele saavad alla kirjutada nii eurooplased kui aafriklased. Ma arvan, et selliseid küsimusi on kõige parem lahendada dialoogi vormis, kus mõlemad osapooled suudavad koos möönda, et on probleeme, millega tuleb tegeleda. See ei saa olla ainult ühesuunaline tee, et meie teeme siin avaldusi olukorra kohta Aafrikas ja aafriklased teevad avaldusi olukorra kohta Euroopas. Selliseid monolooge, kus tegelikult ühisosa võib-olla ei otsitagi, ei ole mõtet pidada.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: