Kui nüüd keegi tõesti naiivselt arvas (ka mina nende seas), et augustine Keskerakonna langus Narvas on õudne lõpp, siis nüüd pole kahtlust, et alanud on hoopis lõputu õudus. Narva suurim parteiorganisatsioon, 450 liikmega Keskerakonna piirkond, suutis koguda väga tähtsale erakorralisele koosolekule alla 30 liikme. 20 aastat Narvat raudse käega valitsenud erakonnahiiglane püsis savijalgadel. Nüüd on siis lõpuks ometi saanud ka poliitilise tõestuse meditsiiniline fakt, et suurus ei loe. Ilma kindralita jookseb armee laiali.

Samas pole ka parteisõdurid omapäi jätnud kindralid juhtunu üle rõõmsad. Koduerakonnale selja pööranud Narva juhid olid lausa jahmunud. Nemad ju lootsid pikka ja magusat kättemaksu, murendada parteiorganisatsiooni jupikauapa, kägistada vaikselt ja valusalt, iga pigistusega Jüri Ratasele meelde tuletades, et näe mis juhtub, kui omasid nii kergekäeliselt reedetakse. Aga mis nüüd teha? Maaslamaja kolkimine ei paku mingit rahuldust.

Tallinnast Narva tulekahju kustutama saadetud Keskerakonna kriisitoimkond jõudis kohale siis, kui kustutada polnud enam midagi. Jah, võib ju peale kaklust mütsiga vehkida ja väita, et need 30 partei kutse peale kokku tulnud liiget ongi erakonna varamu ja nüüd saab lõpuks ometi nende najal hakata ka Narvas ehitama seda tõelist Keskerakonda, mis ükskord niikuinii võidab.

Võib olla Tallinnast asjad niimoodi paistavadki. Aga Narva ei ole Tallinn ja Kreenholm ei ole Lasnamäe. Siin pisaraid ei usuta ja loosungeid ei loeta. Kui keegi veel ei tea, siis tuletan meelde, et Narvas ei ole kunagi võim vahetunud valimistega. Linnas, kus valija tavapäraselt hääletab võimulolijate poolt, vahetub võim vaid paleepööretega.

See, et Narvas ähvardatakse ja survestatakse Keskerakonna allesjäänud liikmeid? Aga kus seda ei tehta? Tallinnas või? Keskerakond oli ju see, mis ka Narva inimeste hirmutamise ja ostmise eksportis. Mis siis nüüd valesti on?

Heakene küll, Keskerakonnas on tõesti inimesi, kellel on siiani veel tähtsad linnaametid ja kellel on, mida kaotada. Kuid vaevalt et kõik 400 erakondlast nende hulka kuuluvad. Pigem võib küsida, miks need inimesed omal ajal Keskerakonda astusid ja millal viimati nendega kui erakonnaliikmetega arvestati, neid kuulati ja nendega räägiti. Või käisid nad koosolekutel ja hääletasid käsu peale? Kui nii, siis millist erakondlikku eneseteadvust neilt üldse oodata. Iga ajalugu õppinud inimene ütleb seepeale, et orjanduslikust korrast otse demokraatiasse ei hüppa.

Narvas toimuv on hea õppetund igale Eesti erakonnale. Esiteks – 20 aastat konkurentsitut võimu on laastava toimega. Mida tugevam võim näib, seda valusam kukkumine. Teiseks – omavalitsused on Eestis väga autonoomsed ja eluvõimelised. Vaatamata kapo pingutustele ja keskvõimu intriigidele pidas Narva poliitiline võim vastu, muundus ja valitseb edasi.

Ja kolmandaks sõnum poliittehnoloogidele. Selgus, et Narvas on sadu inimesi, kes on valmis sõrmenipsu peale erakonnast välja astuma. Väga hea poliitiline kapital, mis oskuslikes kätes on kuldaväärt. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.