Jaanis Prii. Presidendi lõpetamata lause ({{contentCtrl.commentsTotal}})

.
. Autor/allikas: Katre Tatrik

Ka president võiks tunda huvi, miks ühik riiki maksab Tallinnas euro ja Võrumaal 80 senti, kui sedagi. See aitab natuke mõista ka põhjust, miks omavalitsus alati kõike omale ülesandeks pandut nii hästi ei täida, kirjutab Jaanis Prii.

President Kersti Kaljulaid ütles oma aastapäevakõnes: "Pärast valimisi oleme tavaliselt kiiresti unustanud, et paljudes vallavalitsustes puudub ikka veel kas tahe või tarkus mõista, et omavalitsusel on kohustus seista eelkõige oma inimeste inimväärikuse eest."

Pidupäevalausena see jätku ei saanudki. Täna on aga taas argipäev ja argiselt võiks jätkata: "Me peaksime uurima ja küsima, miks on see nii."

Jah, tahtest ning inimeste soovist või soovimatusest sõltub palju. Alati sõltub aga vastus vaatekaugusest. Kõike ei suuda ühegi vaataja silm fookustada ja nii näeb üks metsa, teine puid ja kolmas kõikuvaid oksi.

Minu arvates puudutab presidendi osutus, eelkõige selle võimalik jätk, meie omavalitsuste üldist võimet omadega toime tulla.

Haldusreformi järel on ju üldpilt kena. Omavalitsused on suuremad ja võimekamad. Ja see ongi nii. Paraku ei ole haldusreform igas vaates 1+1+1, vaid on ka 1+1+(-1). 

Enne haldusreformi oli meil laias laastus kolme sorti omavalitsusi.

Olid väga väikesed, mis olid oma inimesele küll lähedal, aga ei suutnud neile pakkuda kvaliteetset teenust. Näiteks polnud seal lastekaitsetöötajat ja pädevat planeeringute spetsialisti. Lastekaitse keerukamad probleemid jäid lahendamata ja planeeringud pidasid vett niikaua, kui tekkis vaidlusi. Polnud aga ka palgakulu ja paljud tegemata või poolikud asjad hoidsid nagu raha kokku. Lisaks aitas ka rahastamismudel kaasa sellele, et just väikesed omavalitsused olid suhteliselt jõukad. 

Teine äärmus oli Tallinna linn ja osalt ka selle ümbruse vallad. Seal jagus raha reisisaatjatele,  munitsipaalpoodidele ja millele veel ...

Kõige keerulisemas olukorras olid aga meie keskmised linnad. Liiga väikesed, et teha Tallinna ja liiga suured, et teha piltlikult öeldes Kihnut.

Need keskmised linnad on olnud kõige raskemas seisus, sest linna infrastruktuuri (koolid, ujulad, teed, veevärk) pidamine on üsna kulukas, aga maksuraha liigub üha rohkem koos elanikega kas Tallinna või linna lähedale maale. President vast teab, aga ilmselt paljud ei tea, et linna piirist ühe kilomeetri kaugusel elav naabervalla elanik tarbib küll linna hüvesid, aga tema maksurahast ei saa seesama linn sentigi. 

Nii on kujunenud olukord, kus Võru, Viljandi, Kuressaare ja paljude teiste linnade sissetulek ei ole piisav, et kõiki oma teid, torustikke ja muud infrat uuendada ning see amortiseerub, küll tasapisi, aga siiski järjekindlalt. 

Haldusreform on nüüd linna ja maad ühendanud, aga mitte kõikjal ja piisavalt. Ega haldusreform ei lahendagi seda probleemi täiesti. Vastupidi, on vähe neid, kes suudavad adekvaatselt ja õiglaselt hinnata varasemat ja nüüdset olukorda. Nendessamades varem suhteliselt jõukates väikevaldades ei taha ju keegi millegi kokkutõmbamist – kus sa sellega, et elu ääremaal jälle kokku tõmmata ... Nüüd, pärast haldusreformi on ka nendel olemas lastekaitsetöötaja ja planeeringuspetsialist ning sellega lisandunud palgakulu. Raha aga juurde ju ei tule.

Probleemi teine tahk on see, et omavalitsuste algset tulubaasi pole pärast kümne aasta tagust majanduskriisi päriselt taastatud, ülesandeid tuleb aga üha juurde.

See on ikka nii, et kes jagab, selle näpud on rasvasemad, kasvõi natuke, aga ikkagi. Riigi raha jagab riik ja otsustab, palju ta omavalitsusele annab. Nii ongi, et kui piltlikult maksab üks kindel ühik, teenus või muu hüve Eesti riigiaparaadis (peamiselt Tallinnas, sest mujale seda laiali määrida ei taha ju kuidagi õnnestuda) 1 euro, siis sama ühikut peab omavalitsus suutma pakkuda 80 sendiga. 

Selle tõestuseks leiab näiteid elust enesest. Omavalitsuste kultuuri- ja haridustöötajate (lasteaiad ja huvikoolid) palgad ei taha kuidagi riigi omadele järele jõuda. Vaevalt, et enamike omavalitsuste juhid on nii südametud, et nad seda ei taha. Neil pole selleks lihtsalt piisavalt raha. Aga ka need madalapalgalised raamatukogutöötajad, kokatädid ja lasteaiakasvatajad on osa omavalitsuste oma inimestest, kelle inimväärikust määrab väärikas palk.

Ühesõnaga, Kadriorg ja Toompea võiksid sellesse probleemi rohkem süüvida. Õigemini vastupidises järjekorras, sest asi on kinni ikka Toompeal.

Probleemi juur on riigi üldine mugavustsoon: kui meil siin üleval raha vähe või ülesanne tundub keerukam, anname selle, kui vähegi võimalik, lahendada omavalitsusele ja küll nad hakkama saavad. 

Üks hiljutine näide sellest mõttemallist. "See on Suure Peetri ja Väikese Peetri leivakoti lugu," hindas Põlva vallavanem Georg Pelisaar riigi plaani anda kohalikele omavalitsustele kokku üle 3400 kilomeetri praegu riigile kuuluvatest ja hooldatavatest kõrvalmaanteedest.

Teostunud see plaan õnneks veel ei ole. Heal juhul antakse kohustus üle koos rahaga, mida siis aga aasta-aastalt üha vähem sellesama kohustuse katteks eraldatakse.

Ka president võiks tunda huvi, miks ühik riiki maksab Tallinnas euro ja Võrumaal 80 senti, kui sedagi. See aitab natuke mõista ka põhjust, miks omavalitsus alati kõike omale ülesandeks pandut nii hästi ei täida. •

Autor on olnud Kuressaare linnavalitsuse liige, Kuressaare linnavolikogu liige, praegu Saaremaa vallavolikogu rahanduskomisjoni liige

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: