Olen poliitilises eksiilis. Märtsis, kui Jüri Ratas moodustas ERKE-Keskerakonna-Isamaa koalitsiooni, kritiseerisin teda karmilt. Juunis tegin sama ka Soome ajakirjanduses. Kaks nädalat hiljem mind vallandati. Korrektselt öeldes, mind koondati. Nad ei saanud mind vallandada. Ma pole midagi valesti teinud.

Hetkel, kui Ratas oma otsused tegi, olin ma hukule määratud. EKRE juhitud Eestis pole mustal publitsistil kohta. Nüüd olen tagasi Suurbritannias.

Kuid ma ei taha sellest hetkel rääkida, tahan rääkida sellest, mis täielikus kaoses olevas Suurbritannias toimub ja kuidas see kaos Eestit negatiivselt mõjutab.

Käisin Brexiti partei konverentsil. Sulandusin koheselt massi. Partei juhtkond teostas mu taustakontrolli, ning kutsus seejärel mind VIP-alasse. Kohtusin partei juhi Nigel Farage'iga ja vestlesime lühidalt, kuid konstruktiivselt.

Neile, kes te ei tea, Nigel Farage on üks tuntumaid poliitikuid Suurbritannias. Suuresti vastutab just tema Brexiti eest.

Ta oli Suurbritannia populistliku partei UKIP juht. Seejärel lahkus ta UKIP-ist ja moodustas oma partei, Brexiti partei, mis on veelgi populaarsem. Farage on USA presidendi Donald Trumpi lähedane liitlane ja sõber.

Meie rahandusminister Martin Helme peab end Nigel Farage'i Eesti versiooniks. See ei ole arvamus, vaid midagi, mida ta ise mulle ütles mulle, kui me kuus aastat tagasi debateerisime. Lugejad saavad seda kontrollida.

On olemas pealiskaudsed sarnasused, Helme juhib populistlikku parteid, ta peab ennast patrioodiks ja sarnaselt Farage'ile põlgab teda keskklassi kodanik ning armastavad teda töölisklass ja maarahvas.

Olen nüüd kohtunud nii Farage'i kui ka Helmega, tean inimesi, kes tunnevad neid mõlemaid hästi. Olen mõlema mehe kohta palju lugenud. Need tegelased ei saa olla rohkem erinevad. Farage tundus tagasihoidliku ja heasüdamlikuna. Helme on ülbe ja ükskõikne.

Ta kas on tegelikult selline või on ta väga hea näitleja. Isegi tema vaenlased ei ütleks, et Farage pole aus. Farage'il oli hea meel end koos minuga näidata. Helme sihilikult väldib mind iga kord, kui ma temaga kohtuma satun.

Nende retoorikad vastanduvad. Helme räägib, et "kui on must, näita ust" ja välgutab riigikogus valge võimu sümboleid. Farage keelas inimestel, kes on kunagi paremäärmuslike organisatsioonide liikmeks olnud parteisse astumise ning on järjekindlalt kaitsnud moslemeid.

Nende ideoloogiad ja strateegiad on täiesti erinevad. Helme on paremäärmuslik rahvuslane. Farage on populistlik kodanlik natsionalist, kellele meeldivad etnilised vähemused.

Helme soovib EL-ist lahkuda, et mustad Eestist eemal hoida. Farage soovib EL-ist lahkuda, et Suurbritannia saaks tugevdada oma sidemeid Briti Rahvaste Ühendusega, mis on enamasti must ja pruun.

Nagu me kõik nägime, valitseb Helme oma ministeeriumi nagu türann, Farage juhtis oma parteid konsensuse alusel. Ka Helme strateegia on halb. Ta ei toeta topeltkodakondsust ja soovib välismaalastel maa omamist keelata.

Kui UKIP pöördus paremäärmuslaseks ja muutus islamifoobsemaks tehes koostööd Tommy Robinsoniga, lahkus Farage parteist ja moodustas oma partei. Ja mitte ainult Farage pole hea tüüp, teda ümbritsevad inimesed on ausad, korralikud inimesed. Konverentsil olid Brexiti toetajad minuga väga sõbralikud ja meeldivad jutukaaslased.

Brexiti partei toetajad on kalurid, kes näevad vaeva ühise kalanduspoliitika tõttu elatist teenida, väikeettevõtjad, kes näevad EL-is protektsionismi, Bangladeshi, India restoranide omanikud, kelle ärid kõrbevad, kuna nad ei saa töötajaid mandrilt tuua ja torumehed, kes on tööst ilma jäänud ida-eurooplaste konkurentsi tõttu.

Need inimesed ei ole vihased, vaid pettunud. Ja nad kõik olid lootusrikkad ning heas tujus, kuigi mõnele neist oli selge, et nende olukord polnud hea.

Nagu hea reporter, kes ma kunagi olin, istusin nurgas teeseldes, et loen ja kuulasin, mida inimesed ütlesid, kui nende valvsus oli kadunud. Tahtsin teada saada, mida nad tegelikult mõtlevad. Muidugi, oli piisavalt karme sõnu, kuid mitte mustade ega moslemite vastu, vaid islamivastase Robinsoni suunas. "Ta on jobu, ta on jalgpallihuligaan. Lahkusin tema tõttu UKIP-ist."

Iroonia on selles, et ma ei mõtle Robinsonist üldse nii halvasti.

Ma ei ütle kunagi, et EKRE toetajad on kõik halvad. Paljud neist on ausad, korralikud, inimesed ka. Kord aitasin EKRE toetajat tema ingliskeelse CV-ga. Ta sai töö. Teine EKRE toetaja andis mulle head nõu.

Kuid ma näen EKRE toetajates midagi sellist, mida ma ei näe Briti euroskeptikutes. EKRE toetajad on enamasti väga vihased.

Usun, et põhjus on kahe mehe erinevustes. Farage pakub oma toetajatele lootust ning optimismi ja positiivsust. Helme toitub oma toetajate vihast ja meeleheitest.

"Mr Helme, you sir are no Nigel Farage!" (e.k "Härra Helme, te ei ole Nigel Farage!")

Viimased kolm aastat on võimsad jõud ennustanud hukku populistide liidritele ja lõppu populistlike parteide tõusule. Trump USA-s, Farage Suurbritannias, Orbán Ungaris, Bolsonaro Brasiilias jt

Kuid kui olete kogu retoorikast mööda saanud ja jälgite asju piisavalt tähelepanelikult, saate aru, et mõned neist populistlikest liidritest pole sellised koletised, millistena neid püütakse kujutada.

Ja nii see oli, meie peaministril tekkis mõte, et tehing EKRE-ga poleks nii hull. Ratas arvas, et Farage pole nii hull, Trump pole ka nii halb. Helme on Eesti Farage. Ratas uskus ja usub endiselt, et kõik olid lihtsalt hüsteerilised nutupaunikud.

Kuid see, mille inimesed "Hunt!" hüüdnud poisi loo kohta unustavad, on see, et hunt lõpuks siiski tuli.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.