Eesti riigijuhtimine seisab lihtsal jaotusel. Minister on poliitiline juht. Kantsler juhib ametkonda. Minister tuleb ja läheb koos valimistega. Kantsler hoiab, et riik töötaks edasi ka siis, kui valitsus vahetub.

See jaotus toimib ainult siis, kui kantsleri valikul loevad juhivõimed, mitte erakonnalojaalsus. Kantslerit ei tohi otsida minister ega erakonna kontor. Selleks on tippjuhtide valiku komisjon ja professionaalsed värbajad. Minister võib öelda oma arvamuse, kui kandidaat on välja valitud, sest nad peavad suutma koos töötada. Aga ringi, kust kantslerit otsitakse, ei tohi kokku panna poliitik oma telefoniraamatu abil.

Kaitseministeeriumis läks just nii. Lisaks kahtlustele, kas kaitseraha on kasutatud ausalt, on nüüd tekkinud küsimus, kas Reformierakond on omapäi muutnud Eestis kantslerite rolli ja nende valiku põhimõtteid. Mürsuskandaali alguses kordas Reformierakonna kaitseminister järjekindlalt, et otsib ise kantslerit. Nüüd on kantsler juba mõnda aega valitud, aga minister ega valitsus ei ole selgitanud, kuidas valik tehti.

Esmapilgul võib see tunduda teemana, mis kedagi eriti ei huvita. Mis vahet seal on, kust kantsler tuleb? Aga kes saab aru, mida tähendab aus ja läbipaistev riigijuhtimine, sellel peaksid praegu põlema punased hoiatustuled. Seda enam, et endine riigisekretär Taimar Peterkop, kes asus tööle valitud presidendi juurde, ütles hiljuti ERR-i veebisaates "Otse uudistemajast" otse välja, et kaitseministeeriumi kantsleri valiku seaduslikkuses on tõsiseid kahtlusi.

Reformierakond teeb taas seda, mida ikka. Räägib üht, teeb teist. Vassides, silmakirjalikult ja hämaralt.

Milles on probleem, kui kantslerit otsib minister?

Kantsler on ministeeriumi kõrgeim ametnik, kes hoiab valdkonna töö järjepidevust ja institutsionaalset mälu. Hea kantsler on eelkõige tugev tippjuht. Ta võib kuuluda erakonda, ükskõik millisesse, aga peab suutma töötada iga ministriga, mistahes erakonnast see tuleb. Kantsler peab olema tugev ja julge. Ta peab demokraatiat mõistma ja austama.

Praegu ei saa keegi aru, kas ametisse sai poliitiline ametnik või see ainult paistab nii. Selle segaduse on valitsus ise tekitanud. Nii saadetakse tugevatele juhtidele sõnum, et avaliku sektori tippjuhi valik ei sõltu inimese võimetest ja oskustest, vaid poliitilisest lojaalsusest. Nii kaob usk ka teiste konkursside aususesse, objektiivsusesse ja läbipaistvusesse. See peletab tugevad ja võimekad juhid eemale.

Oleme seda juba näinud. Kristen Michal tõi riigisekretäriks Keit Kasemetsa, kes oli käinud koalitsiooniläbirääkimistel Reformierakonna poolelt laua taga. Et Kasemets kvalifitseeruks ametisse, muudeti suisa seadust.

Nüüd otsis Michali valitsus tulevase kaitseministri kätega kantslerit ministeeriumile, kuhu on praegu rohkem kui kunagi varem vaja selgroogset, sõltumatut ja julget tippjuhti. Sellist, kellel on väga tugevad juhiomadused ja finantskirjaoskus.

Ometi olid just reformierakondlased need, kes 2019. aastal võitlesid kantsler Illar Lemetti eest. Valitsus vabastas ta toona ametist, sest EKRE ministri sõnul "koostöö temaga ei laabunud". Ehk kasutati sama seadusepügalat, mida nüüd kaitseministeeriumiski.

Reformierakond ja EKRE pole esimest korda ühel lainel. 2023. aasta valimiste eel hirmutasid mõlemad inimesi. Personalipoliitikas meenutavad mõlemad aga pigem Keskerakonna käekirja. Seal on aastaid eelistatud lojaalsusele riigi (või Tallinna linna) vastu pimedat lojaalsust parteile.

Näiline sõltumatus on kõige halvem

Olen alati öelnud, et ametkondade bürokraatialembus ja liigne otsustusvõim tulenevad poliitikute nõrkusest. Kui ka kantslerid muutuvad poliitilisteks figuurideks ja nende valikul ei loe tugev juhtimisvõime, kasvab keskastme ametkonna võim veelgi. See ei ole kuidagi hea.

Tõsi, mitmes riigis on kantslerid poliitilised figuurid ning süsteemid toimivad hästi, tõhusalt ja läbipaistvalt. Aga seal on süsteem selleks ka loodud. Mina ei ole kuulnud, et Eesti oleks oma süsteemi muutnud või kavatseks seda teha.

Kõige halvem on see, kui öeldakse, et kantsler on sõltumatu ametnik, aga tegelikult saavad kõik aru, et ta on poliitiline figuur. Kui lepime, et seaduse mõte ja praktika ei peagi kokku minema, siis selline käitumisharjumus levib. Järgmisena hakkavad endale kantslereid otsima ka teiste erakondade ministrid. Siis juba asekantslereid. Ja nii levib see kultuur kiiresti ja laialt.

Sellel on tagajärjed. Vastutus hägustub. Kasvab risk, et politiseeritakse kogu ametkond. Usaldus väheneb ja avaliku halduse kvaliteet langeb.

Kas see on süsteem, mida tahame? Kahtlen. Usun endiselt, et Eesti süsteem, kus minister on poliitiline juht ja kantsler ametkonna juht, on tasakaalus. Meid on vähe. Kantsleri ameti politiseerimine ei tohi võtta headelt inimestelt motivatsiooni ega usku, et ausad ja läbipaistvad konkursid on võimalikud.

Kantslerid ise on kogu selle loo ajal vaikinud ja seda ei saa neile ette heita. Ametnik ei hakka poliitikutega vaidlema, sest demokraatlikku riiki juhivad poliitikud. Just seepärast on vastutus poliitikutel. Mind paneb mõtlema hoopis see, kui vaikselt on kõik kuulanud, kuidas Reformierakond kaitseministeeriumile kantslerit otsib. Kas mõtteviis ongi juba muutunud? Uskumatu ju. Erakond, kes vastutab skandaali eest, mis andis meeletu hoobi meie kaitseraha kasutamise usaldusväärsusele, otsib nüüd ise kantslerit, kes peaks süsteemi korda tegema.

Kui keegi tahab nüüd öelda, et kaitseminister Martin Herem ei ole Reformierakond, sest ta on end sõnades erakonnast lahti öelnud, siis see on demokraatia seisukohalt eriti ohtlik argument. Aga see on juba järgmise loo teema.