Mingis osas tehnoloogia juba asendab inimest ning vajadusest kohaneda, ümber õppida ja uute oskustega tööturul konkurentsivõimelisena püsida on sõdade, kliimakriisi ja kõige muu kõrval saanud samuti vast juba igapäevane mõttekaaslane. Aga minu mõtted liiguvad ikka inimese suunas.

Kui räägime sellest, kui palju töökohti on võimalik automatiseerida, kui suurt osa töötajaskonnast suudab tehisaru asendada ja kui palju see ettevõttele kokkuhoidu või lisakasumit loob, siis miks räägitakse selle kõrval märksa vähem sellest, mis saab inimestest, kelle töö selle tulemusena kaob?

Millal algavad ümberõppeprotsessid? Kes neid ellu viib ja rahastab? Kes aitab inimestel leida uue koha tööturul, kui tehnoloogia areng ja selle rakendamine liiguvad kiiremini kui inimeste võimalused kohaneda?

Kui ettevõte otsustab automatiseerimise tulemusena loobuda näiteks 20 protsenti oma töötajatest, siis mis neist inimestest edasi saab? Kes vastutab selle eest, et nad ei jääks ühiskonnas kõrvale? Ja kui tööturg ei suuda neid piisavalt kiiresti uuesti rakendada, kelle vastutus see lõpuks on? Ikka selle sama indiviidi? Nagu see, et kui oled vaene, siis ei tee lihtsalt piisavalt tööd.

Aga ikkagi, kas see vastutus lasub vaid riigil? Või on siin laiem ühiskondlik, ettevõtlusalane ja ka inimlik vastutus, sealhulgas nende ettevõtete ja ettevõtjate vastutus, kes tehnoloogia rakendamisest kõige rohkem kasu saavad?

Inimesest lähtuva juhtimiskultuuri eest seisjana kerkivad just need küsimused tehnoloogia ja automatiseerimise teemalisi arutelusid jälgides minu jaoks kõige enam esile. Mõtlen seejuures tagasi kevadisele StrongPoint Baltic Retail Forumile, kus kõlas oluline sõnum, et tehnoloogia loob võimalusi, kuid selle tegelik väärtus sünnib inimese kaudu.

Ka Biuro turu-uuring kinnitab, et ettevõtte edu alus on jätkuvalt inimfaktor. Töötajate heaolu ja rahulolu ei ole lihtsalt "pehme väärtus", vaid seotud otseselt ettevõtte tulemuslikkusega. Eriti suur roll on vahetul juhil, kelle suhtlusstiil, toetus ja väärtused kujundavad töötaja igapäevast kogemust.

See tuletab meelde, et tehnoloogia ja protsesside arendamise kõrval peame tähelepanu pöörama sellelegi, kuidas inimesed muutustega toime tulevad, millist tuge nad saavad ning kas nad tunnevad end jätkuvalt väärtusliku osana ühiskonnast ja tööelust.

Ma ei arva, et peaksime tehnoloogia arengut pidurdama. Küll aga leian, et efektiivsuse, tootlikkuse ja kasumi kõrval peame rääkima enam sellestki, kuidas tagada inimestele võimalus muutustega kaasa tulla.

Ma ei taha näiteks klienditeenindusse helistades jääda lõputusse automaatselt genereeritud küsimuste ja vastuste ringi. Me ei saa mõõta tehnoloogia arengu edukust ainult sellega, kui palju see suudab teha kiiremini, odavamalt ja väiksema inimressursiga. Peame arutlema sellegi üle, millist ühiskonda me selle arenguga loome ja milline on meie vastutus nende inimeste ees, kelle jaoks see areng ei pruugi tähendada uusi võimalusi, vaid hoopis töö ja sissetuleku kaotust.