Art Johanson: natsisilt kui Kalevipoja mõõk ({{commentsTotal}})

Art Johanson
Art Johanson Autor/allikas: Erakogu

Kõikidel poliitilised jõududel tasub arvestada, et retoorika on võimas tööriist, kuid samuti võib valesti valitud retoorika toimida hoopiski vastupidiselt soovitule - see võib osutuda Kalevipoja mõõgaks, mis osutub ohtlikuks kasutajale endale, kirjutab Art Johanson.

Reformierakonna poliitretoorikale on viimastel nädalatel juba korduvalt tähelepanu osutatud ja kindlasti jäi paljudele silma see, mida Kaja Kallas riigikogu puldis peaministrit umbusaldades kõneles.

Kallas juhtis tähelepanu välisajakirjanduses avaldatud artiklitele, mis üritavad kas Eestit määratleda paremäärmusliku ja rassistliku natsiriigina või näiteks hoopis ka venemeelsena. Välismaal ilmunud artiklid on kas saanud võimenduse meie enda poliitikute viidetest või nende poolt välisajakirjandusele ette söödetud EKRE liikmete erinevatest väljaütlemistest, mida on meie meedia omakorda aastaid avalikkuses tugevalt esil hoidnud.

Tõenäoliselt jõuaksime ka Reformierakonna mitmekordse ministri Jürgen Ligi kohta sarnastele tõdemustele, kui tema emotsionaalsed väljaütlemised oleks pidevalt võimendatult meedias esil. Näiteks on ta öelnud ajakirjanik Kalle Muuli kohta "nakatunud raibe, kes võiks ennast põlema panna" ja "puhastustuli vahendina ei aegu". Seda kõike motiveeris ta pika sõnavõtuga ja tegu ei olnud kuidagi niisama mokaotsast öeldud juhulausetega.

Antud väljaütlemise põhjal võiks teha aastaid järeldusi, kuidas Ligi tegi viiteid holokaustile ja kuidas tegu on kõige ehedama natsidele omase lähenemisega.

Selliste vägisõnade puhul tuleb siiski silmas pidada, et nende kasutaja tõenäoliselt ei paneks ajakirjanikku põlema ja ta kasutab antud juhul kujundlikku keelt. Teiseks, et selline labane väljaütlemine räägib rohkem kõneleja enda kasvatuse kohta, kuid see ei tee temast koheselt natsi.

Kuid siiski oletame, et näiteks aastal 2009 oleks Yana Toom läinud Vene meediasse esinema ja rääkinud millised "fašistid" ja "natsid" Eestis valitsuserakonnas on, viidanud kaudselt holokaustile, nimetades vaba ajakirjanikku raipeks ning tahtes muuhulgas teda ka põlema panna.

Loomulikult oleks leidnud antud teema ka võimendust Lääne meedias. Sellisel juhul oleks Toomi tegevust tõenäoliselt nähtud peaaegu riigireetmisena, sest ta mitte ei määrinuks lihtsalt ühe poliitiku mainet, vaid üritanuks kinnistada Kremli müüte, mida on sihipäraselt väikerahvaste vastu kasutanud viimased 90 aastat (sic!). Kuid mil moel on praegune olukord kuidagi teistsugune?

Retoorika on võimas tööriist

2019. aastal on näha sellise tendentsi süvenemist meie sisepoliitilises maailmavaatelises võitluses. Sellega kaasneb selge oht – nimelt võib selline retoorika erakondi poliitilise peavoolu kursilt nišistada.

Kaudselt kirjutas sellest hiljuti ka Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, keda rünnati pealkirja "Kas te tahate totaalset sõda?" kasutamise eest, kuid kahjuks jäid tahaplaanile artiklis esitatud sisulised argumendid ja ka kriitika lõhestumise ja radikaliseerumise suunal.

Eriti kahepalgeliseks saab lugeda Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvaldi avaldust ERR-i eetris, kus ta rõhutab, et "selliste sõja terminite toomine tänapäeva ellu peaks olema meedia poolt minimaliseeritud", olles ise kasutanud aastaid tagasi ühe oma Õhtulehe loo pealkirjana "Totaalse sõja vajadus". Keskendudes lugejana mõlema loo sisusse, saab öelda, et Goebbelsi retoorikaga pole kummagi artikli puhul vähimatki seost.

Kõikidel poliitilised jõududel tasub arvestada, et retoorika on võimas tööriist, kuid samuti võib valesti valitud retoorika toimida hoopiski vastupidiselt soovitule - see võib osutuda Kalevipoja mõõgaks, mis osutub ohtlikuks kasutajale endale.

Jevgeni Ossinovski, kes tegeles pidevalt mitte ainult EKRE vastase võitlusega, vaid võrdles rahvusriigi ideed düstoopiaga ning flirtis pidevalt mõttega oma peamised vastased natsidega ühte patta panna, kaotas selgelt viimastel valimistel.

Veelgi katastroofilisem areng tabas uut poliitilist liikumist Eesti 200, mille kampaaniale mõjus saatuslikult kaks sündmust – Florian Hartlebi tülinorimine meeleavaldajatega Vabaduse väljakul, kus ta kutsus neid "fašistideks" ja Eesti 200 apartheidi-teemaline reklaam Tallinnas trammipeatuses.

Analoogsete provokatsioonidega nišistas ning marginaliseeris iseenda ka endine eurosaadik Indrek Tarand, kelle kunagine ülisuur toetus rahva seas veel mõned aastad tagasi kuivas kokku tuhande hääleni.

Eesti valija on oma olemuselt üldjoontes rahvuslik

Loomulikult leidub ühiskonnas erinevaid huvigruppe, kes sellesse retoorikasse usuvad, kuid Eesti kontekstis on tegu marginaalse vähemusega. Eesti valija on oma olemuselt üldjoontes rahvuslik ja talle läheb korda, mida temast arvatakse, seda ka välismeedias.

On raske näha ette, et mõni poliitiline jõud, mis võimendab meie sisepoliitilist võitlust välismeedias ning esitleb seda võitlusena paremäärmusliku natsiriigiga, suudaks koguda populaarsust kohaliku valija silmis.

On tõsi, et erinevalt poliitikutest võivad ajakirjanikud endale sildistava retoorikaga tublisti klikke ja tuntust koguda ning rahva seas lõhesid tekitades ühtlasi kasumit teenida. Poliitilistele jõududele, kes aga selliseid musti võtteid kasutavad, ei pruugi taoline natsikaardiga vehkimine üldse kasu tuua ning võib anda hoopiski soovitule vastupidise tulemuse.

Kunstlikult üles võetud skandaal küll tekitab palju kollast meediakõmu, aga meie keskmise valija võib taoline natsismiteemaga rahvusriigi vastu suunatud retoorika panna hoopiski vastupidiselt mõtlema ja valima.

Nõukogude Liidul oli selge poliitiline agenda fašismitondi loomisest, seda nii dissidentide kui ka riikide kohta. Kellegi fašistiks tembeldamine tähendas, et tegu on riigi jaoks inimrämpsuga ja ka riiklikult õigustati oma tegevust väikeriikide vastu "võitlusega fašismiga".

Siia saab tuua stiilinäite 1941. aastal ilmunud Nõukogude propagandalektüürist "Tallame puruks valgesoome mao", mis ilmestab vägisõna kasutamise meistriklassi: "Juba oma "iseseisvuse" tegutsemise esimeste sammudega võitis valge Soome endale tõelise ostetava lõbunaise kuulsuse, salakavala fašistliku urka pidajana, räpase litana, kes meelsasti läheb ühe palkaja käest teise kätte.".

Kommunistid otsisid fašismi kõiges ja kõigis, kes olid neile kuidagigi ebameeldivad või vastumeelsed.

Süsteemselt tehti seda ka Eestis. Natsi- või fašismisildiga dehumaniseeriti kümneid kui mitte sadu tuhandeid eestlasi, kelle peamine eesmärk oli demokraatlik ja iseseisev Eesti riik. Olgu nendeks kooliõpilastest vastupanu osutajad, kes panid salaja lehvima sini-must-valge lipu või need, kes taotlesid iseseisvust 1980. aastate lõpus.

Kõik see jõudis loomulikult ka folkloori ja hea lugeja võib uurida näiteks Nõukogude armees teeninud sugulastelt, millist stereotüüpi eestlase ja teiste baltlaste kohta kasutati. Kui Eestis võimendavad meie enese poliitikud alusetult sarnast narratiivi, siis on see vesi meie idanaabri propagandamasina veskile - seal jälgitakse huviga, kust saada tuge meie riikluse nõrgestamiseks läbi "natsismi" kuvandi.

Just samasugune katse dehumaniseerida ja diskrediteerida nii ajakirjanikke, mõtteliidreid kui ka lihtsalt valijaid, kes ei toeta meelt avaldavat opositsiooni ning meeleavalduste rõhuasetusi, ongi meil käimas ka praegu.

Ei toimu mitte sisuline arutelu selle üle, kuidas võiks olla õige või vajalik Eesti elu edasi viia, mida koalitsioon on teinud valesti ja mida võiks oma tegevuses muuta, vaid toimub selge ja avalik laimukampaania põhimõttel: "Kui sa pole nõus minu avatud maailmaga, oled minu vastu tegutsev nats".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: