Rahvusringhäälingu portaal hakkas neil päevil koostöös riigikontrolliga avaldama kunagise riigikontrolöri Karl Soonpää päevikut aastatest 1939-1940. Nüüd saavad huvilised lugeda vahetuid muljeid selle kohta, mis kaheksakümmend aastat tagasi samal ajal Eestis toimus.

Soonpää päevaraamat on hindamatu ajalooallikas, aus ja vahetu ning ideaalis peaksid sellised olema kõigi inimeste päevikud, isegi kui need ei kajasta nii pöördelisi sündmusi kui Eestis ja kogu maailmas kaheksakümne aasta eest läbi elati.

Vaatasin huvi pärast raamatupoest, milliseid päevikuid on praegu võimalik endale soetada. Valik, nagu selgus, on väga lai. Kõige põnevamad päevikud on muidugi need, mille lehed on veel tühjad ja kuhu saab ise igapäevaselt oma tegevused ja mõtted üles tähendada. Kusjuures päevikud ei ole mitte ainult inimestele. Kassisõbrad saavad endale hankida kassipäeviku.

Neid päevikuid, mis alles valmivad või mida veel alustatudki pole, me muidugi lugeda ei saa. Küll saame osta või laenutada Lev Tolstoi, Elo Tuglase, Oskar Lutsu, Tõnu Õnnepalu päeviku.

Lisaks on avaldatud suures koguses matkajate ja seiklejate, poliitikute, teadlaste, ajakirjanike, metshaldjate ja lihtsalt mingil põhjusel oma elu väga huvitavaks pidavate inimeste päevaraamatuid. Peale reaalsete inimeste päevaraamatute leidub - ja samuti suures koguses - väljamõeldud tegelaste päevikuid.

Päevik on kokkuvõttes üks väga tänuväärne žanr ja avab inimest ning aega kordades paremini kui näiteks memuaarid või biograafiad, sest päevaraamat sünnib ideaalis reaalajas, on otsekohene ja subjektiivne nagu Johannes Aavik ning aus kirjutaja ei hakka seda hiljem ümber kirjutama. Mis kirjas, see kirjas.

Päeviku pidamine võib olla üks igavene rist ja viletsus, see nõuab distsipliini, et iga päeva kohta midagi kirja saaks pandud. Kui päev on tühi, siis tulebki kirjutada: "tühi", nagu Indrek Koff oma uitmõttepäevikus tegi, aga nõuab ju jõudu, et seegi sõna kirja panna.

Ma olen ise korra elus püüdnud päevikut pidada. See oli 1987. aastal, kui ma Krimmis üleliidulises pioneerilaagris Artek 40 päeva järjest nõukogude võimu seestpoolt õõnestasin. Püüdsin küll tubli olla ja kõik päeval juhtunu üles märkida - ja juhtus seal palju -, aga ikkagi ei saanud hakkama. Päevik jäi pooleli ja kui nüüd peaksin päevaraamatu täitmist uuesti alustama, siis üle kassipäeviku käsile ei võtaks.

Tänu laiskusele läheb üldse palju kaotsi ja palju vajalikku jääb üles tähendamata. Viimasel ajal pole mul suuremat viitsimist isegi niigi palju tulevikus elavatele ajaloouurijatele vastu tulla, et paneks mõnelgi päeval teate Twitterisse, et sõitsin bussiga või pildi Instagrami, et sõin hapukurki ja see oli liiga soolane.

Nii et kaheksakümne aasta pärast jääb minu päevik rahvusringhäälingu portaalis avaldamata. Palun juba ette vabandust.

Samal ajal on meil jälle põnev aeg. Vähemalt niimoodi tundub. Nagu oleks käimas mingi totaalne ... jama või midagi niisugust. Igal juhul ma loodan, et vähemalt praegusel ajal leidub siiski palju neid tublisid inimesi, kes vahetult, ausalt, arukalt ja poosetamata päevaraamatusse sissekandeid teevad.

Praegu jälgid päev läbi uudiseid, loed arvamusi, kuulad kõnesid, vaatad fotosid ja ausalt öeldes ei saa õhtuks enam üldse aru, et kellel on õigus ja kellel pole, või on nii, et võta üks ja viska teist. Nii et kogu lootus on päevikutel.

Aga mis siis saab, kui keegi ei viitsigi enam tänapäeval korralikult päevikut pidada ja kõik piirduvad ainult vaimukate säutsude ja seksikate fotodega? Mis siis ikka saab, needki räägivad meie aja ja inimeste kohta väga palju ning tuleviku-ajaloolastel on ka töö kergem ja silmailu rohkem. Ajaloolased, rõhutan, on ka siiski inimesed.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.