Need päevikud annavad unikaalseid lisandusi meie ajalooteadmistele, neis sisaldub puhtakujuline kroonika meie rahvale ja maale olulistest ning saatuslikest aastatest. Ajaloodoktor Heino Arumäe arvates oli Eduard Laamani puhul "tegemist Eesti kõige informeerituma isikuga ja seda nii sise- kui välispoliitika osas".[1] Elmar Kirotar tundis samuti hästi nii sise- kui ka välispoliitika telgitaguseid. Karl Soonpää päevik on mahuliselt tuntavalt väiksem ning ajaliselt hõlmab suhteliselt lühikest ajavahemikku 13. [14.] septembrist 1939 kuni 22. juunini 1940, aga see käsitleb üliolulist aega, mis tulvil pöördelisi sündmusi. Samuti võib teda pidada kõrgeimaks riigitegelaseks, kelle päevik on tänaseks lugejateni jõudnud.

"Kus on kindral Laidoneri päevik, mis veel 1980. aastate lõpupoole oli üsnagi usaldusväärsetel andmetel kurikuulsas majas Laial tänaval?" küsis dr Arumäe ajalookultuuriajakirjas Tuna.[2] Vähemasti Laidoneri Muuseumi andmetel ei pidanud nimekas kindral kunagi päevikut ja kumu tema päevikust võis olla lihtsalt lendulastud kuulujutt.

Võimalus kindral Laidoneri või mõne teise väga kõrge riigi- ja ühiskonnategelase päeviku(te) väljatulemiseks on küll olemas, ent äärmiselt väike. Seniks jääbki Karl Soonpää kõrgeimaks Eesti riigitegelaseks, kellel päevikuga saame tutvuda, ehkki mõistagi on päeviku puhul olulisem sinna fikseeritud andmestik, mitte aga kirjutaja ametikoht. Samas on selge, et kõrge riigiametniku informeeritus toimuvast ja selle telgitagustest annab vähemasti võimaluse huvitavaks päevaraamatuks. Muidugi on iseasi, kas ja kuidas see realiseerub.

Pea igal publitseeritud päevikul on oma huvitav saamislugu, mis mõnikord võib olla lausa uskumatu. Nii näiteks kirjutas pedagoog Karl Laane (1907–1976) Saksa sõjaväkke mobiliseerituna sõjaaegsel Saksamaal märkmikesse ja kaustadesse oma igapäevased tähelepanekud ja arvamused. 1947. aasta oktoobris, mil ta Eesti NSVsse tagasi jõudis, oli tema seljakotis koguni 16 päevaraamatut, kus ligikaudu 2240 lehekülge materjale, mis kirja pandud pea igal õhtul või öötundidel. Tal õnnestus kõiki neid päevikuid hoida sõjaaegses segaduses, erinevates väljaõppelaagrites, lühemate sõitude ja pikemate transportide ajal ning ka järgnenud vangilaagrites. 1970. aastatel andis Karl Laane üksikuid päevikuid oma headele tuttavatele lugeda, aga päevikute kogumaht selgus alles 2005. aastal, kui sorteeriti ja korrastati temast maha jäänud arhiiv.

1941. aasta veebruaris arreteeritud Eduard Laamani (1888–1941) tütar Ilona võttis oma isa neljast osast koosneva päeviku 1944. aastal Eestist lahkudes pagulusse kaasa. Päevikud olid aastakümneid Rootsis Ilona Laamani valduses. Ta andis need päevikud hiljem üle kirjanik Enn Nõule, kes pagulas-Eesti kultuuriväärtusi Eestisse vahendas ja kelle kaudu anti need päevikud 1999. aastal üle Eesti Rahvusarhiivile. Elmar Johann Kirotari (1899–1985) päevik jõudis Rootsist koos tema muu dokumentatsiooniga Tartusse Eesti Üliõpilaste Seltsi valdusse 1990. aastate keskel.

Karl Johannes Soonpää (1895–1944) päeviku puhul on haruldane, et kõrge riigitegelase märkmed säilisid eravalduses pikki aastakümneid just Eesti NSVs kuni ajani, mil muutunud olud lubasid need avaldada. Nagu märgitud, ilmus Soonpää päevik trükis juba 1990. aasta teisel poolaastal, olles üks esimesi sellealaseid publikatsioone.

Sellest, kuidas päevik välja ilmus, levis näiteks 1988. aastal ajaloolaste ringis jutt, nagu oleks see leitud Soonpää kunagise talu aida lammutamisel vundamendi seest. Käest kätte liikusid ka kümmekond lehte masinakirjas, kus olid väljavõtted Soonpää päevikust ennekõike 1939. aasta sügise ja 1940. aasta sõlmsündmuste kohta. Neid masinakirjas paljundatud märkmeid tsiteeris siinkirjutaja juba 1988. aastal ajakirjas Vikerkaar ilmunud pikemas artiklis,[3] mis käsitles Eesti välispoliitikat 1939. aastal. Teadaolevalt oligi see esimene kord, kui Karl Soonpää päevikust fragment avalikkuse ette jõudis.

Tegelikkuses säilis päevik siiski hoolega hoituna kodumaale jäänud pereliikmete käes. Karl Soonpää õepoja Eero Agarmaa (1929-2012) kinnitusel tõi endine riigikontrolör oma päeviku 1940. aasta juulis Tartumaale, kus Soonpää pidas talu. Sõja ajal olnud Soonpää väga ettevaatlik, sest polnud teada, kuhu kaldub sõjaõnn, ja ta ei tahtnud hoida päevikut oma kodus. Nii andis ta päeviku juba 1941. aastal oma õe kätte ja riigitegelase päevik oli algul Tartumaal Pangodi vallas Rehe talus, Soonbergide kodutalus. Päevik peideti pööningule ja maeti liiva sisse. Karl Soonpää surma järel hoidis seda kolm aastakümmet Eero Agarmaa ema Helmi Marie. Perekonna põgenedes 1944. aasta sügisel rinde ja sõjasündmuste eest võeti ka riigikontrolöri päevik kaasa Mulgimaale, kus esmalt elati Paistus, siis Tänassilma lähedal, seejärel Aimla metskonnas. Millalgi 1976.–1977. aasta paiku, pisut enne oma surma, andis Helmi Marie riigikontrolöri päeviku üle oma lähedastele, et need seda jätkuvalt säilitaks.

Karl Soonpää poja Henn Soonpää (1930-2010) meenutuse järgi unustas tema ema Antonie põgenemisel päeviku maha, ja kui Tallinna jõudes see meenus, oli juba võimatu minna päevikut ära tooma, sest raudtee ja maanteed olid juba läbi lõigatud.

Karl Soonpää venna, tuntud kunstiajaloolase Leo Soonpää tütar Milvi Mägi on näinud päevikut oma isa käes, kes sai selle endale vahepeal lugemiseks ilmselt oma õe Helmi Marie Agarmaa käest, kellega ta tihedalt suhtles. Leo Soonpää käest jõudis päevik Helmi Marie perekonda tagasi. Milvi Mägi meenutuste järgi olevat ta isa oma venna päevikut lehitsedes öelnud, et vaat, kui veel selle teise päeviku kätte saaks, kus on juttu Pätsi tehingutest. Siiski ei ole mingeid muid viiteid võimalusele, et Karl Soonpää pidas veel üht päevikut sündmuste kohta, mis eelnesid perioodile, mida ta kirjeldab selles päevikus, mis on meie päevini säilinud.

Helmi Marie sugulaste kaudu jõudis laulva revolutsiooni aegadel teave Karl Soonpää päeviku kohta Akadeemia peatoimetaja publitsist Ain Kaalepini. Nii otsustati riigikontrolöri päevik sugulaste nõusolekul Akadeemias avaldada. Publikatsiooni valmistas ette literaat Mart Orav. Seejärel anti Karl Soonpää päeviku koopia Tartus Eesti Kirjandusmuuseumisse. Hiljem tegid veel Viljandi Muuseum ja Eesti Vabariigi Riigikontroll sellest päevikust endale koopia.

Riigikontrolli eestvõttel avaldati päevik koos kommentaaride, fotode ja täiendavate dokumentidega 2009. aastal teoses "Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik aastatest 1939–1940" (kirjastus SE&JS).

2014. aasta suvel annetasid riigikontrolör Karl Soonpää Ameerika Ühendriikides elavad tütred Helvi Maie Lippand ja Heljo Laine Alari oma isa päeviku Eesti Vabariigile, seda säilitatakse nüüd Eesti Ajaloomuuseumis.

Ilmunud 2009. aastal Eesti Vabariigi Riigikontrolli ja kirjastuse SE&JS koostöös välja antud raamatus "Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik aastatest 1939–1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad: dokumente ja materjale" (koostaja Küllo Arjakas, kujundus Andres Tali). Teos sisaldab riigikontrolör Karl Soonpää päevikukandeid (aastad 1939–1940) ning poliitilisi, diplomaatilisi ja sõjandusalaseid dokumente, artikleid, kirju, allikmaterjale ja fotosid 1930. aastate lõpust ja 1940. aastate algusest.