Katrin Poom-Valickis: õpetaja peab oma vaimu treenima ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Poom-Valickis
Katrin Poom-Valickis Autor/allikas: Tallinna ülikool

Õpetajal tuleb professionaalina tasemel püsimiseks tegeleda oma vaimu treenimise ehk pideva õppimisega, kirjutab Katrin Poom-Valickis.

Kui hakata arutlema sel teemal, kuidas hoida heas vormis Eesti õpetajat, kelle keskmine vanus on 50 eluaasta piiril, siis on mu esimene mõte, et vorm ei sõltu ju vanusest ning nii nagu iga teise tegevuse puhul tuleb vormis püsimiseks teha trenni.

Seejuures on oluline silmas pidada, et tulemusteni ja hea vormini ei vii igasugune treening, vaid see peab olema mõtestatud ehk eesmärgipärane, süsteemne ja pidev. Enne treeningutega alustamist tuleks hoolikalt analüüsida oma füüsilist taset ja võimekust, seada eesmärgid ning valida selle põhjal sobiv programm.

Lihtsustatult võib öelda, et sama kehtib ka siis, kui eesmärk ei ole pelgalt hea füüsiline vorm (mis on küll ülioluline), vaid soovitakse olla heas vormis erialases tegevuses. Ütleb ju ka vanasõna, et terves kehas terve vaim.

Teada rohkem kui lapsevanem

Selleks, et olla professionaalina tasemel ja vormis, tuleb tegeleda oma vaimu treenimisega ehk pideva õppimisega.

Vaadates ükskõik millise valdkonna tipptegijaid, on selle taga igapäevane harjutamine ja õppimine. Pühendumus ja pingutus eristab keskpärast töötajat tipptegijast.

Ka õpetaja professionaalse arengu aluseks on ühelt poolt soov ning teisalt suutlikkus ennast ja oma tegevust pidevalt analüüsida ning sellest õppida nii individuaalselt kui ka koostöös kolleegidega.

Tänapäeval on õppimine muutunud võtmeteguriks professionaalsuse säilitamisel ja professionaaliks olemisel, sest professionaalsus ei väljendu enam sedavõrd saadud hariduses või omandatud ametis, vaid eelkõige töö tegemise viisis ehk kvaliteedis.

Kiirelt muutuvas keskkonnas ei saa loota kunagi õpitule, vaid tuleb end pidevalt nii oma ainevaldkonnas kui ka pedagoogikas ja psühholoogias täiendada.

Ühelt poolt teadmised vananevad ja teisalt on tänapäeval kõik teadmised, sh teadustööd, kättesaadavad kõigile, mis piltlikult tähendab seda, et kui tahame õpetajatena olla suuremad eksperdid kui oma lapse arengust huvitatud lapsevanemad, peame ka pidevalt olema kursis uusima tõenduspõhise praktikaga.

Eriti kiiresti areneb praegu õppimisteadustes neuroteaduste valdkond, mis tähendab seda, et mõistame üha paremini, kuidas aju toimib ja kuidas seda õppimise toetamisel tõhusamalt kasutada.

Pühendumus ja ausameelsus

Analüüsides professionaalsuse erinevaid käsitlusi, tõid Hollandi uurijad Simons ja Ruijters artiklis "The Real Professional is a Learning Professional" välja tunnused, mis iseloomustavad professionaali ja professionaaliks saamist.

Esimest kaht nimetavad nad ka eeldusteks ja nendeks on:

  • pühendumus, s.o lähtumine oma töös eelkõige inimeste ja ühiskonna heaolust;
  • ausameelsus, s.o suutlikkus teha läbimõeldud otsuseid nii muutuva keskkonna kui ka eetilise ebakindluse tingimustes.

Seejärel nimetavad nad neli kvaliteedi aspekti, mis on omased professionaalile. Nendeks on:

  1. teoreetilised või erialased teadmised, mida osatakse siduda ja kasutada praktikas ning mida pidevalt uuendatakse;
  2. spetsiaalsete kutseoskuste, tavade ja praktikate kogum, mis on unikaalne just sellele ametile;
  3. kitsam personaalne pädevusvaldkond, mille raames toetatakse ka kaaskolleegide õppimist nii individuaalselt kui ka kollektiivselt, sh uute teadmiste omandamist praktikas;
  4. kuulumine professionaalsesse kogukonda, et seista hea oma kutseala kvaliteedi, selle arendamise ja järelevalve eest.

Usaldusväärsus ei teki ise

Kui need tingimused on täidetud, saame Simonsi ja Ruijtersi sõnul lõigata ka oma töö vilju, milleks on autonoomia ja usaldusväärsus.

Autonoomia on professionaalina tehtud töö tulemus, mitte nõudmine. Sama lugu on usaldusväärsusega. Seda ei saa nõuda, see tuleb välja teenida kvaliteetse töö ja professionaalse suhtumisega nii enda kui ka kogukonna arengusse.

Selleks et vormis püsida ehk mitte oma professionaalsust kaotada, tuleb enda arendamise ja õppimisega tegeleda pidevalt ja süsteemselt. Ehk professionaali tiitel tuleb pidevalt uuesti välja teenida igapäevase tegevuse ja õppimise kaudu.

Õpetaja professionaalset arengut mõjutab nii õpetaja enese soov õppida kui ka koolikeskkonna toetus õpetaja arengule. Võimalus ennast arendada annab suurema enesekindluse, mis mõjutab omakorda rahulolu tööga, kompetentsustunnet ning suurendab valmidust ennast veel rohkem arendada.

Üks tõhus võimalus õpetajate professionaalse arengu ja koostöise õppimise toetamisel on professionaalsete õpikogukondade loomine ja algatamine. Juhina on oluline aga aja ja tingimuste loomine koostööks, mille eesmärk on õppimise kvaliteedi parandamine.

Ühine ja jagatud eesmärk loob võimaluse uute teadmiste jagamiseks ja oma praktikate ümbermõtestamiseks. Seega on koolijuhil oluline roll õpetajate professionaalse arengu toetamisel koostöist õppimist väärtustava koolikultuuri loomise kaudu.

Muutused algavad meist endist

Kuigi töökeskkonnal on oluline roll, saavad muutused alguse meist endist. Ehk tulles tagasi alguse juurde – selleks et treeningsaali jõuda ja et treeningust ka kasu oleks, peame siiski ise tahtma saada paremasse vormi.

Küsimus pole tänapäeval enam selles, kes on professionaal, vaid pigem selles, kes on otsustanud olla professionaal. Selleks ei saada kontrolli või kohustuste kaudu. See on inimese enda teadlik valik, arusaam, et professionaalina oleme iseenda arengu, selle jälgimise ja kavandamise eest vastutajad.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: