Filosoofid on sajandeid arutlenud probleemi üle, kuidas defineerida vabadust. John Locke jõudis järeldusele, et vabadus saab eksisteerida fundamentaalsel tasandil ainult siis, kui inimesed tunnetavad, et nad elavad ühiskonnas, kus ei lokka vägivald ja ähvardused.

Tehes oma igapäevaelu otsuseid, ei pea nad kartma repressioone, olles samas võimelised aru saama oma käitumiste tagajärgedest.

Vabadus

Tänapäeval on selge, et vabadus on ajalooliselt haruldane nähtus, viimasel kümnendil toimunud massiline rahvaste liikumine on selle heaks näiteks. Igal aastal põgenevad miljonid inimesed Lähis-Idas, Aafrikas, Aasias ja Kesk-Ameerikas oma kodudest, riskides oma eluga ja peamiseks katalüsaatoriks sellele rändele ei ole kõrgem sissetulek ja suurem heaolu, vaid lihtne soov kaitsta ennast ja oma lähedasi vägivalla eest.

Ajalooliselt on tee vabaduseni olnud üsnagi kitsas ja katsumusterohke, selleks on vaja olnud tugevat riiki, mis tagaks seadused, hoiaks ära vägivalla, tagaks avalikud teenused jne.

Samal ajal on vaja paralleelselt riiki tasakaalustavat jõudu  ̶  tugevat kodanikühiskonda. See ei lase riigivõimul üle kasvada türanniaks, seisab selle eest, et riik teeniks eelkõige oma kodanikke.

Sellist balansseerivat süsteemi ei saa disainida, see peab kasvama loomupäraselt. Kui riik ja seda kontrolliv eliit on liiga tugev, siis kasutavad nad institutsioone ära omakasuks ja mõjuvõimu pikemaajaliseks kindlustamiseks. Kodanikud peavad ise usaldama riiki juhtivaid institutsioone, nendega koostööd tegema või siis sama palju nende mõjuvõimu kärpima.

Pole siis midagi imestada, miks just Lääne-Euroopa või Ameerika Ühendriigid on tänapäeval populaarseimad sihtkohad uue elu alustamiseks. See on ilmselt üks peamisi põhjusi, miks Eesti riik ja seda asustanud rahvas on ajaloo vältel eeskuju saamiseks vaadanud lääne poole, proovides sellele sarnaselt üles ehitada oma riiki ja kodanikuühiskonda.

Seetõttu on riik ja seda juhtinud eliit alati kiirelt kaasa läinud uute läänes levivate trendidega. Hea näide on uus Soome valitsus, mis tõi kaasa omalaadse reageerimise Eestis, kus iga parteilane asus üles otsima oma proletaarseid juuri.

Paraku, kui Soome uue valitsuse ministrid ongi oma poliitilise kuvandi üles ehitanud lihttöölisele ja saanud selle käigus ühiskonnalt mandaadi, siis meie poliitiline eliit asus sellist mainet alles looma juba pärast valituks osutumist, ehk siis see pole otsene kodanikuühiskonna reageering, vaid poliittehnoloogiline manipulatsioon võimuesindajate poolt.

Pole kahtlustki, et Soome on Eestist enam arenenud ja sealne kodanikuühiskond suudab riigivõimu paremini tasakaalustada, mis on toonud sinna seetõttu rohkem vabadust ja rikkust.

Suurem rohujuure tasandil vabadus väljendub ka Soome välispoliitikas, mis on pragmaatilisem ja pole enam seotud nii väga minevikuga. Sellest tuleneb suur poolehoid Euroopa integratsioonile, parem arusaam rahvaste rändamisest ja mitte nii kartlik suhtumine Venemaasse.

Selline suhtumine on tulnud heast arusaamast oma ajaloost, mida mõistab peale riigivõimu esindava eliidi ka kodanikuühiskond. Eestis pole veel sellist tasakaalu tekkinud, mille tulemusena on endiselt küllaltki suur rahva usaldamatus riiklikesse institutsioonidesse ja vastupidi, mis pärsib juba vabadust ja erapooletumat mineviku uurimist ning selle mõistmist.

Praeguse nõrga kodanikuühiskonna põhjustest saame paremini aru, ilmestades  seda näitega meie ajalookirjutusest.

Vabadus ja minevik

Mineviku uurimine on alati olnud ühenduses ajalookirjutusega, eelkõige, kuidas seda tehakse ja kelle tellimusel see valmib. Nagu mujalgi maailmas, on Eestiski ajalookirjutus olnud seotud kehtiva riigivõimu ja ideoloogiaga.

Hea näide on võõravallutuse tagajärjel tekkinud teise seisuse (vasalli institutsiooni) uurimine, seda juba pea paar sajandit, ehk põhimõtteliselt vähemalt sama kaua kui on eksisteerinud professionaalsed kohalikud ajaloouurijad.

Kõige suuremat mõju vasalliinstitutsiooni tekkimise ning selle arenemise mõistmisele on avaldanud baltisaksa ajaloolased.

Nemad olid esimesed professionaalsed ajaloouurijad ja seetõttu ka lähtepositsioonide kujundajaks eestlastest ajaloolaste vaadetele arutlustes vasalliinstitutsiooni üle. Erinevalt eestlastest keskendusid baltisaksa ajaloolased oma töödes vasallile kui võõrale, enamasti saksa päritolu nähtusele ning ei püstitanud probleemi põlisrahvaste võimalikust lülitamisest vasallide hulka nii, nagu seda on teinud mittesaksa juurtega uurijad.

Vasallkonda uurides peavad baltisakslased seda rüütelkondade eelkäijaks ning seetõttu on vastava probleemi uurimine tihedalt seotud eneseõigustuse otsimisega oma olemasolule. Baltisaksa uurijad püüavad näidata vasallkondi juba 13. sajandil suurte privilegeeritud korporatsioonidena.

Iseseisvunud Eesti Vabariigis tegutsenud eestlastest ajaloolased olid sunnitud tuginema baltisaksa historiograafilisele traditsioonile. Nende vaatenurk probleemile oli küll põlisrahva keskne, kuid säilinud allikate nappus ning baltisaksa ajalooteaduse poolt kehtestatud arusaamade murdmine, veel vähem teaduslikult fundeeritud alternatiivi loomine oli ülimalt keeruline ülesanne.

Omamoodi vahelüliks eesti rahvusliku ja baltisaksa ajalookäsitluse vahel oli Paul Johansen, kelle "Taani hindamisraamatu" interpretatsioon pakkus võimalusi alternatiivsemaks käsitluseks, mis erines senisest baltisaksa ajaloolaste poolt kirjutatust.

Paul Johanseni "Taani hindamisraamatut" kasutasid Eesti rahvuslikud ajaloolased, kes sellele tuginedes hakkasid vastanduma baltisakslaste seisukohtadele. Peamiseks eesmärgiks oli eelkõige oma rahvusliku ajaloo kirjutamine ning autoritel oli sageli sellest oma ettekujutus.

Mõned proovisid tugineda ainult faktidele ja kindlatele allikatele, teised lasksid mõttekäigul vabamalt lennata kujutades oma rahva ajalugu suursugusemalt.

Eesti ajaloolastest on omanäoliselt vasallkonna teket ja arengut käsitlenud Jüri Uluots. Paljud tuntud ajaloolased pole tema ajaloonägemusega nõus. Näiteks Herbert Ligi näeb Uluotsa kirjeldatud muistse Eesti ühiskonnakorraldust lausa absurdsusena. Lisaks avaldab Ligi kahetsust, et Uluotsa seisukohad on üldse pääsenud ajaloo üldkäsitlustesse.

Oma teoses "Omavalitsuste tähtsus Eesti ajalooliselt seisukohalt", mis ilmus algselt 1933. aastal, leiab Uluots, et maa vallutajate ja kohalike vahel sõlmiti lepinguid, kus austati ka kohalike õigusi. Autor arvab, et kui 13. sajandi keskpaigas läks Eestimaa võõrvallutajate kätte, siis meie maakonnad ei hävinenud  ja et endistest rahvakogudest kujunesidki välja vasallipäevad.

Pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu, jätkasid paljud ajaloolased oma tööd, olles nüüd hoopis uue riigivõimu palgal. Seetõttu pidid nad oma käsitlusi muutma ja ajakohastama vastavalt uue võimu nõuetele.

Parimaks näiteks on Harri Moora, kelle hilisemad teosed erinevad tema Eesti Vabariigi aegsetest kirjutistest. Sel perioodil ei nähta eestlastest vasalle enam kui kaasajooksikuid, vaid tõdetakse, seda eriti üldkäsitlustes, et nad saksastusid. Peamiselt keskenduti agraarajaloo uurimisele ja feodaale kujutati eelkõige ekspluataatoritena, ehk nad olid keskaja kapitalistid ja talupojad töölised.

Kuid ka sel ajal oli autoreid, kes erinesid peavoolust, tuntuim neist on Edgar V. Saks, kes oli väliseesti uurija ja seega polnud Eestis valitseva ideoloogiaga üldse seotud.

Edgar V. Saks väidab, et suur osa Taani kuninga vasalle olid eesti päritolu, selline väide teda kohaliku ajaloolaskonna hulgas just ülearu populaarseks ei teinud ja selle tulemusena polegi tema käsitlused peaaegu Eesti ajalookirjutusse jõudnud.

Taasiseseisvunud Eesti ajaloolased on oma teostes proovinud distantseeruda pealesurutud ajaloolisest materialismist, samuti pole nad fetišeerinud otsesõnu baltisaksa ajalooteadust. Enam ei pidanud lähtuma marksistlikust ajalookäsitlusest ja ka sakslase kuju ei meenutanud paadunud rahvavaenlast.

Seetõttu on ka vasalle käsitletud eelkõige seisusena, mitte kui kindlat rahvuspõhist ühiskondlikku kihti, mis koosnes võõramaalastest vallutajatest ja nende järeltulijatest.

Käsitlused pole enam mustvalged ja rahvuspõhised. Just uuemates käsitlustes vaadeldakse siinsete alade vallutust kui Kirde-Euroopa ristisõda, mille alla mahub ka Eestiga seonduv.

Samal ajal on mõnes töös järgitud mõõdukat rahvuslikku printsiipi ning üritatud selgitada eeldusi n-ö vana ja uue integratsioonist, toetudes laiemale ühiskondlike ja majanduslike olude analüüsile.

Vabadus – olevik ja tulevik

Nagu eeltoodust näha, siis kõige analüütilisemalt ja erapooletumalt on vaadeldud antud perioodi just taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

13. sajandi uurimise näite põhjal võib oletada, et ilmselt saab sarnast tendentsi märgata ajalookirjutuses laiemalt  ̶  mida vabam on ühiskond, seda erapooletumad ja teadusest lähtuvamad saavad uurijad olla.

Selline vabadus ja autonoomsus teaduses on Eestisse jõudnud lääne mõjutustel. Euroopa Liiduga liitumine, head kontaktid Põhjamaadega jne on kindlasti olnud olulised. Siiski on veel näha tendentse, kus riigivõim tegutseb leviaatanlikult. Kodanikuühiskond on endiselt liiga nõrk, et seda tasakaalustada, erinevalt näiteks Soomest. Endiselt pole me paraku korralikult lahti seletanud oma ajaloo põhiprobleeme.

Kindlasti ei tohiks langeda leviaatanliku riigi vastandäärmusesse, ühiskonda, kus riigivõim on nõrk või selle eksisteerimine on minimaalne.

Sellises süsteemis on domineerivateks isiksused, kes on teistest mõjukamad, nad kas omavad rohkem vara, tutvusi, või lihtsalt autoriteeti. Heaks näiteks on Aafrika hõimukultuurid, kus selliseid isiksusi kutsutakse pealikeks või sarnaselt Muinas-Eestile, vanemateks.

Kindlama turvatunde saavutamiseks koondub nende "vanemate" ümber paratamatult grupp inimesi, kes otsivad nende kaitset. Vastutasuks peab siis tunnustama vanemate domineerimist ja tulemuseks on nende ,,vabatahtlik" teenimine, mis lõpuks toob kaasa samasuguse vabaduse kaotamise kui kõikehõlmava riikliku bürokraatia korral.

Sellisel riigivastasel äärmusel on Eesti kultuuris omapärane nostalgia, kuna meie ajalookirjanduses käsitletakse endiselt, et võõravallutuse eelne Eesti ühiskond omas sarnaseid tunnusjooni ja reeglina kujutatakse seda ajajärku positiivses võtmes.

Lisaks oleme sageli võimusüsteemide muutumisele reageerinud küllaltki radikaalselt, 20. sajandil tulid pärast konservatiivset tsaarivõimu võimule kohalikud vasakpoolsed, pärast Nõukogude võimu aga kohalikud parempoolsed, ehk alati poliitilises spektris täielikud vastandid.

Peatükis "Vabadus ja minevik" toodud näide selgitab, kuidas riigivõim on alati mõjutanud ajalookirjutust ja selle käigus ka meie rahvuslikku eneseteadvust. Tänu Euroopa integratsioonile on viimastel aastakümnetel see ülemvõim kadumas, rohkem on hakanud tekkima sõltumatuid algatusi, mis on meid toonud lähemale Lääne-Euroopale.

Sellega on kaasnenud märkimisväärne inimeste vabaduste kasv ühiskonnas. Alles siis, kui riik ja tema elanikkond on saavutanud tasakaalu, mida maailma ajaloos on seni esinenud harva ja sedagi alles viimasel poolsajandil, saame end juba reaalselt pidada Põhjamaaks.

Järgmine kümnend saab olema selles osas murranguline, peame arvestama, et see kitsas rada tasakaalu vahel pole midagi enesestmõistetavat, vaid tõeline privileeg mida endiselt saavad maailmas nautida vaid vähesed.

Kasutatud kirjandus

• Moora, Harri. Meie rahvuskultuuri küsimustest. – Meie rahvuskultuuri küsimusi. Eesti mõttelugu 47. Toimetaja: Tõnisson, Urmas. Koostajad: Runnel, Hando ja Marksoo, Ann. Ilmamaa. Tartu 2002, lk. 238-243.
• Saks, Edgar Valter. Eesti soost vasalkond Taaniaegsel Virumaal. Jüriöö mäss: Revideerivaid seisukohti ürikute valgusel. Philadelphia 1971.
• Uluots, Jüri. Eesti õiguse lugu. Omavalitsuste tähtsus Eesti ajalooliselt seisukohalt. – Seaduse sünd. Koostaja: Runnel, Hando. Toimetaja: Ligi, Katre. Ilmamaa. Tartu 2004
• Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Kala, Tiina, Kaljundi, Linda, Kreem, Juhan, Leimus, Ivar, Markus, Kersti, Mänd, Anu, Põltsam-Jürjo, Inna, Russow, Erki, Selart, Anti, Tamm, Marek, Valk, Heiki. Koostaja ja toimetaja: Selart, Anti. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut. Tartu 2012
• Bunge, Friedrich Georg von. Das Herzogtum Estland unter den Köningen von Dänemark. Gotha. Perthes 1877
• Ligi, Herbert. Talupoegade koormised Eestis. 13. sajandist 19. sajandi alguseni. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Eesti Raamat. Tallinn 1968.
• Daron, A. (2019). The Narrow Corridor: States, Societies, and the Fate of Liberty. Penguin Press.