Nii algab Eesti Vabariigi põhiseadus:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.

Ehk siis veelkord see lauseosa: "... mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade."

Ilma keele ja kultuurita ei ole Eesti Vabariigil mõtet. Kui me neid kahte ei väärtusta, siis on juba mõttekam olla mingi liidu piiriäärne provints. Valikuid on vasakul ja paremal ning vajadusel võib ka uue liidu moodustada.

Me nägime, kuidas meie keel hakkas vaikselt kaduma nõukogude ajal, mil asjaajamine oli vene keeles ja ligi pool elanikkonnast pidas seda oma emakeeleks. Me nägime, kuidas meid üritati ära venestada ja me klammerdusime oma kultuuri ehk elustiili külge, hoides seda elus ning pidades seda tähtsaks.

Just sellepärast me tahtsime oma riiki, et siis meie keel, kultuur, meie väärtushinnangud, kõik see mis meile on püha, saaks olema kaitstud. See oli eesmärk, aga meie valitsejad on juba pikka aega täiesti teistsugust poliitikat ajanud ning nüüdseks on olukord juba päris halvaks läinud.

Kuidas saab Isamaa nime kandev erakond ülistada eestikeelse kõrghariduse vähenemist? Kuidas selle erakonna minister Urmas Reinsalu lubada valimiste eel loomeinimestele lõpuks nelja aasta pikkuse võitluse tulemusena välja maksta kaks miljonit eurot aastas, aga ei tee seda siiski? IRL-i nimeline kooslus on pikka aega ühes või teises valitsuses võimul olnud.

Esimest korda lükkas selle teema laualt sahtlisse Andrus Ansipi valitsus, kuid olukorra lahendamist ei ole üritanud ka ükski järgnev, ehk vastutust kannavad kõik viis erakonda, kes praegu riigikogus esindatud.

Kui meie riigi mõte on säilitada meie kultuur, siis kuidas üleüldse on mõeldav, et loomeinimesed peavad riigiga kohut käima, et saada kätte raha, mis on neile Euroopa ja üleilmsete seadustega ette nähtud ning mis on erinevate valitsuste tegevusetuse tulemusel neil saamata jäänud juba ligi 15 aastat?!

Tühja kasseti tasu

Kui tühja kasseti tasu hakati jagama, siis 22 aastat tagasi esindasin mina laua taga muusikatööstust. Lühidalt kokku võttes on tegemist autorite ja teiste loometegevusega seotud inimeste kaitsemehhanismiga, et isiklikuks tarbeks tehtud koopiad näiteks muusikapaladest, ei jääks päris õiguste kaitseta.

Ehk siis inimestel on õigus isiklikuks tarbeks muusikat kopeerida, aga selleks, et autorid, artistid, tootjad jne saaksid õiglast tasu, siis pandi tühjadele kassettidele maks, mille kogus kokku riik ning pärast jagati erinevate ühingute vahel laiali.

Praegu on riigi vastu kohtus üheksa ühingut: Eesti Autorite Ühing, Eesti Fonogrammitootjate Ühing, Eesti Esitajate Liit, Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Interpreetide Liit, Eesti Lavastajate Liit, Eesti Lavastuskunstnike Liit ja Eesti Näitlejate Liit. Need kõik esindavad loojaid, aga ma räägin näidetes rohkem muusikast, mille arenguid nägin lähedalt.

Eesti muusikatööstus

1997. aastaks oli Eestis muusikatööstus tekkinud ja kasvas kenasti. Me olime saanud esimese rahvusvahelise hiti "Kaelakee hääle" ning esimese artistina sai Maarja-Liis Ilus suurfirma Universal plaadilepingu.

Samal ajal vohas Kadaka turul ja igal pool mujal piraatplaatide müük, aga riik ei teinud selle takistamiseks toona midagi. Aastaid hiljem saadi piraatplaatidest küll jagu, aga oli juba liiga hilja.

1997. aasta lõpus saabus ülemaailmne majanduskriis ja kuna muusika ei ole hädavajalik ost, siis kukkus turg kokku ja paljud pidid sellest ärist loobuma, mina sealhulgas. Seda ei osanud me ette näha, sest võrreldes lääneriikidega olid eestlaste muusikaostud üle kümne korra väiksemad, ehk turg oleks pidanud veel pikalt kasvama. Aga see polnud ainus asi, mida me ette ei osanud näha.

Aastal 2000 tuli meile Napster. See oli esimene failide jagamise platvorm, mille abil said inimesed üksteiselt tõmmata mis iganes lugusid nende arvutites leidus. Napster pandi küll lõpuks kinni, aga sellele järgnesid Kazaa ja riburadapidi muid saite. Füüsilise plaadi müük kukkus jällegi kolinal.

Seejärel tulid mälupulgad, SD-kaardid, iPod, iPhone ja Android, mille kõigiga sai kogu oma muusikavalikut kaasas kanda, aga mis kõik vähendasid legaalselt müüdud toodete ostmist. Nüüdseks ei ole paljudel enam CD-mängijat, 22 aastat tagasi ei olnud enamusel veel CD-mängijat.

Järgnesid Youtube ja Spotify, mis tegid muusika kuulamise ülimugavaks ja muutsid füüsilise plaadi omamise mõttetuks, kuid need on globaalsed platvormid, mis ei soosi väikese kuulajaskonnaga eesti muusika levikut ega maksa tegijatele ka piisavalt raha, et selle eest saaks muusikat toota.

Äriks on seda raske nimetada

Nii kiiresti on aeg läinud. Muusikaäri on Eestis küll mingil kujul alles, aga äriks on seda siiski raske nimetada. Pealtnäha toodetakse küll palju plaate, kuid vaid üksikute artistide puhul saab rääkida selle plaadi salvestamise, reklaami, tootmise ja müügi kulude nulli tulemisest. Ühe aasta kasumlikud plaadid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

Siinkohal tasub seletada plaadifirmade varasemat toimemehhanismi. 86 protsenti toodangust läks kahjumisse, 10 protsenti tuli nulli ja väiksesse kasumisse ning see ülejäänud neli protsenti tootis nii palju, et sai jälle järgmise sada protsenti juurde toota. Meil Eestis ei ole see kunagi nii olnud, seda kapitali ei tekkinud ja üsna selgelt ei teki ka praeguse kursiga tulevikus.

Selle 86 protsenti kahuriliha seest tulid kogemata välja sellised artistid nagu Pink Floyd, Queen, Led Zeppelin jne, kes on müünud sadu miljoneid plaate ning jätnud tohutu jälje maailma muusikale.

Tehnoloogia areng toimus üle kogu maailma ja sundis enamus plaadifirmasid kas oma poed sulgema või ühinema, mistõttu on maailmas järgi jäänud vaid kolm suurt plaadifirmat: Sony, Warner ja Universal. Nende majandusmudel on muutunud ja seda 86 protsenti enam ei tehta, heal juhul võib kaheldavate projektide osakaal olla kusagil kolmandik või veelgi vähem. Kindla peale minek tähendab üheülbalise popmuusika võidukäiku, mis viib muusika taseme, mitmekülgsuse, tootmiskvaliteedi jne kõik alla.

See hetk on suuresti juba käes, aga päris sügavikku pole veel jõutud, sinnapoole veel liigutakse.

Eesti muusikaturg on tillukene, eriti kui me räägime eesti oma muusikast. Parimad albumid on müünud siin suurusjärgus 20 000 ja need ajad olid juba ammu. Viimastel aastatel ei küündi isegi enimmüüdud albumite numbrid üle 10 000.

Siinkohal oleks paslik teha üks väike arvutus, kui palju raha ühe plaadi loojatele jääb. Kui CD keskmine hind poes on 15 eurot, siis 20 protsenti sellest on käibemaks, ehk umbes kolm eurot, 30 protsenti on jaemüüja juurdehindlus ehk umbes viis eurot, 20 protsenti on hulgimüüja juurdehindlus ehk jälle kolm eurot.

Järgi jääb 30 protsenti millest umbes viis protsenti läheb autoriühingule, 10 protsenti CD ja trükise valmistamiseks ja üle jääb umbes 15 protsenti, millest peab saama siis materjali salvestatud ning artist oma tulu. See on umbes kaks eurot plaadi kohta.

Keskmise plaadi läbimüük on kukkunud Eestis tuhande ühiku juurde, mis annab artistile 2000 eurose eelarve albumi salvestamiseks. Sellega head nahka ei tee ja kasumist pole mõtet unistadagi.

22 aastat tagasi oli originaalse muusika albumi tootmise hind suurusjärgus 7000 eurot. Palgatase Eestis oli umbes kolm korda madalam kui praegu. Üks hästi toodetud lugu nüüd algab suurusjärgust 1000 eurot, ehk 14 looga albumi salvestamine ainüksi maksaks 14 000 eurot.

Selle tagasiteenimiseks peaks müüma 7000 ühikut, alles siis saab muid kulusid katta. Aga reklaami on vaja teha, video peaks tegema, artisti stiliseerima jne. Nagu näha, ei ole enam võimalik, et eksisteeriksid plaadifirmad, kus töötavad professionaalsed inimesed, kes otsivad artiste, teevad nendega tööd ja mudivad lõpptulemuse tooteks, millel oleks laiem kõlapind ja suurem turg.

Jääb järgi vaid variant, et artist teeb kõik ise. Salvestab odavas stuudios, ei kasuta produtsente, ei kasuta professionaalseid laulu- või tekstide autoreid, sest neile tuleb maksta ning kogu see allakäiguspiraal viib meie muusikatööstuse amatöörliku isetegevuse tasemele.

Tegelikult on juba viinud, see mis veel alles on, see on järelkaja headest aegadest ja fanatismist. Kui ei ole professionaalseid mänedžere, produtsente, stiliste, fotograafe, rezissööre, jms, siis ei saa ka rääkida enam muusikatööstusest.

Ma ei tea palju Maarja plaate kokku müüdi, aga viimased numbrid, mis ma kuulsin tollal olid suurusjärgus 300 000 plaadi "First in line" puhul. Ega meie artiste seal laias maailmas keegi ei oota, aga kui kõvasti tööd teha, siis saab jala ukse vahele küll ning lisaks sellele, et meil on siis eestlastena uhke tunne, laekub ka riigile sellest makse. Maarja lepingu sõlmimiseks läks mul üheksa kuud tõsist tööd, ehk iseenesest ei sünni mitte midagi.

Et meie levimuusika ellu jääks

Nagu eelnev arvutuskäik tõestas, siis kapitali välisturgudele laienemiseks Eesti turul ei teki, professionaalseid meeskondi samuti mitte, sest nende koos- ja tööshoidmine nõuab raha.

See on tõsine mõttekoht meile kõigile, et mida me saame edaspidi teha, et meie levimuusika ellu jääks, aga päris kindlasti ei ole selleks päästvaks tegevuseks reaalsuse ignoreerimine riigi poolt, et internet ja salvestusseadmed pole veel kohale jõudnud ning need ei tekita mingeid probleeme meie majanduse teatavatele osadele. Need seadusemuudatused oleksid pidanud olema vastu võetud üle kümne aasta tagasi!

Kui me ei soovi maksustada kõiki salvestusseadmeid, siis tuleb riigil see lihtsalt kompenseerida. Nii on mitmed riigid otsustanud teha. Urmas Reinsalu poolt pakutud kaks miljonit eurot aastas oleks olnud mõistlik algus, ehk me kõik maksaksime umbes 1,5 eurot aastas selleks, et meie artistid, heliloojad, produtsendid toimetaksid edasi, looksid uut ja väärt kultuuri meile juurde.

Seda on vaja selleks, et me ei jääks kinni vaid Mati Nuude juurde, kes tegi läbi ajaloo enim müüdud plaadi Eestis, vaid et neid Matisid tuleks juurde, nad kirjutaksid uusi laule ja meie rahvana tunneksime ennast seeläbi rõõmsalt või kurvalt, aga ühtsena.

Kultuur on see, mis inimesi rahvaks ühendab ja vastupidiselt üldisele arusaamale Toompeal ühendab eestlasi kõige rohkem ikka oma kultuur, mitte keskaegse euroopa klassikaline muusika Estonia kontserdisaalis.

Kaasaegne levimuusika on väga palju suurema kõlapinnaga, kui need eliidi pingviinide paraadid, kus käiakse ennast seltskonnas uue kleidiga näitamas ja millele me maksame kümneid miljoneid aastas peale.

Ma olen täheldanud, et valimishõngulistele üritustele kutsutakse ikka neid esinema, kes rahvale korda lähevad, meie popartiste, sest muidu võib juhtuda, et keegi ei tulegi kohale. Pole ju probleemi neile riigi, linna või valla kassast raha kanda, olgu õnnelikud, et tööd said!

Kultuur peab kasvama

Eesti kultuur on väga mitmekihiline ja mitte väga vana. Meie pärimuskultuur on muidugi väga iidne ja ulatub tuhandete aastate taha, kuid käegakatsutava kultuuri osa on vaid umbes 162 aastat vana, alustades ajast, mil Jannsen lasi käibele sõna "eestlane". Selle konstrueeritud rahvusliku ühtekuuluvustunde pealt loodi Eesti Vabariik.

Kui meie riigi eesmärk on seda kultuuri säilitada ja edasi arendada, siis peab riik looma tingimused, et see saab kasvada, et see jõuab võimalikult paljudeni meist. Me võiksime internetti panna üles kogu eesti kirjanduse, mida e-lugeritega oleks mõnus nautida, kõik filmid mis siin kunagi tehtud on, kogu muusika, mis on loodud, lihtsalt tuleb leida lahendus, kuidas autorid oma õiglase tasu kätte saavad, et nad saaksid luua ka edaspidi.

Ilma kultuurita, ilma selle ühtekuuluvustundeta on Eesti Vabariik vaid valitsusüksus ühel väikesel maalapil sellel suurel planeedil.

Meil on väga palju andekaid inimesi, kes võiksid väga palju kultuuri luua, kui me vaid looksime neile tingimused, et eredamad tähed ka püünele pääseksid ning miks mitte ka maailmas nime teeksid. Anne on imeline asi ja seda tuleb kultiveerida ning hoida lapsepõlvest saadik.

Igasuguse pilli mängimine ja muusika tegemine tugevdab kahe ajupoolkera vahelisi sidemeid ja teeb sõna otseses mõttes meid targemaks, sest me peame tegelema mitme asjaga korraga ja näiteks trummimängu puhul teevad kõik jäsemed erinevaid asju erineval ajal.

Rootsi otsustas juba seitsmekümnendatel tugevalt panustada oma noorteklubidesse, mis on üldjuhul omavalitsuste poolt rahastatud ning edasine on juba ajalugu. Rootslased on siiani muusikatööstuse tipus ning ka paljud Ameerika popartistid käivad praegugi seal oma plaate salvestamas. Heast mõttest ja investeeringust oma noortesse sai suur äri, mis tasus kuhjaga tagasi tehtud kulutused.

Aitab jamast!

Mõelgem korraks sellelegi, mis meid eestlasteks teeb ja mille poolest me erineme oma naabritest venelastest, soomlastest või lätlastest?

Meie geenid on kõigi naabritega segunenud, meid eristavad keel ja kultuur ning viimasest on teatav osa ka ühine. Mulle meeldib vene Sherlock Holmes, ports soome bände ja paljud Raimonds Paulsi lood on ilmselt samuti mällu söövitunud.

See osa nende kultuurist on minuni jõudnud ühel või teisel moel, aga praegu on Eestis palju bände, millest ma ei tea midagi, sest raadio neid ei mängi, sest nad pole Kroonikas olnud, plaati ei saa välja anda, kontserte pole kusagil teha ja üleüldse polegi mõtet bändi teha.

Ometi, võib-olla just seal kusagil leidub uus Ruja või Pink Floyd, ports andekaid tüüpe, kes muudaksid maailma, kui vaid võimaluse saaks. Aga ei saa, sest me ei räägi ja ei tee enam päris asju, me ei vii Eestit edasi, me tegeleme päevast päeva vaid pseudoprobleemidega nagu kes mida ütles ja kes pärast kelle ees vabandas.

Aitab sellest jamast! Valitsuses on kaks erakonda, mis taovad rusikaga rindu ja räägivad uhkusega rahvuslusest, aga samal ajal lasevad meie kultuuril oma tegevusetusega surra.

See on piinlik, see teie sõnasõda ja võimuvõitlus on lihtsalt silmamoondus meediapildis püsimiseks. Nii me kindlasti kuhugi ei jõua. Nagu Eesti kultuuris on kombeks selle peale öelda: suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi.