Kuidas Sa ennast tunned, kui saad suure tunnustuse osaliseks?

Kuidas tundsin mina, kui sain teate presidendilt saadavast autasust? Kuidas tundsite end teie, lugupeetud 114 kutsutut?

Täitsa ausalt, mina olin mõnda aega sõnatu: sest see sõnum oli ootamatu, samas kuidagi seletamatu, isegi ebamugav ja veidi piinlik. On seda veel tänagi, kuigi tolle teate saamisest on möödas mitu nädalat.

Miks siis ebamugav? Sest enamasti me pole harjunud sellise olukorraga. Isegi mina, kes ma töötan koolis ja päevast päeva tegelen sellega, kuidas õpilasi ja ka kolleege põhjendatult kiita, pole harjunud ise kiitusi vastu võtma. Eestlane, vähemasti minu ealised, on harjunud tegema tööd.

Minu ebamugavuse teine põhjus võib peituda selles, et ma tõesti märkan, ma tõesti näen, kui palju tublisid tegijaid ümberringi on. Kui palju on tugevaid koole, tugevaid koolijuhte, väga pühendunud haridustöötajaid, kes samuti vääriks suurt tunnustust. Ega siis Eesti PISA haridusuuringu põhjal asjata maailmas üks suunanäitaja ole.

Kuid paraku on paljude autasude puhul nii - ka nende, mida täna jagati –, et tunnustada saab üksnes neid, keda on esitatud.

Nii oligi minu esimene mõte ja küsimus teenetemärgi omistamisest teada saades – kes on selle esildise taga? Kes on see, kes pole mitte üksnes märganud, vaid võtnud ka vaevaks taotlus kokku kirjutada. Tean omast käest, et ühe põhjaliku esildise kirjutamine võtab tunde.

Seetõttu olen ma täna seda teenetemärki saades ühtviisi ja samapalju tänulik nii presidendile kui ka minu esitajale.

Mu üleskutse ja meeldetuletus võib tunduda kulununa, kuid meie elus ongi palju klišeelikku. Väärtusta teisi ja väärtusta ennast. Leia aega tunnustamiseks. Väärtusta Eestit!