Paari päeva eest tähistasime ühe meie suurima kirjamehe, Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Sel puhul Draamateatri lavale toodud näidendi alguses laseb autor peategelasel me poole pöörduda sõnadega:

"Kui sa midagi tõesti tahad siin ilmas ära teha, siis alusta kohe. Mitte järgmisel, vaid selsamal põgusal hetkel, kui tahtmine tuleb. Olgu või keset ööd. Nüüd kohe. Ükskõik, mis viisil, aga hakka peale. Kõik homme alustatu teostub alles pärast su surma."

Ei pea viibima teatrisaalis, et mõelda nende sõnade juurde kaval, mänguline pilk vanameistri silmis. Õigupoolest ongi see ju mängiva lapse hoiak, kellele aeg on ikka just siin ja praegu, tuhanded võimalused. Kes ei rähkle ajapuuduses, vaid valitseb aega. Uudistab ja katsetab, rõõmustab kordamineku üle; vajadusel nutab korra ja proovib uuesti, kui kohe ei õnnestu.

Õnnelikud on need, kes seda suhtumist endas kannavad.

Nad on inimesed, kellele on talumatu mõte alguse edasilükkamisest, kes astuvad ette ja võtavad vastutuse muutuste eest, mida vajalikuks peavad. Kes küllap ka komistavad takistustele, aga tõusevad ja jätkavad. Ning kokkuvõttes teavad, et andsid oma parima; ei olnud üks neist ükskõiksetest, kes kunagi ei koge ei võite ega kaotusi.

Kallid teenetemärkide laureaadid, teie olete sellised inimesed.

Kes kolmandat-neljandat, kes üheksandat aastakümmet käies – te olete aega kasutanud hästi. Sest nii need, kelle saavutusi mõõdetakse sekundikümnendikes kui ka need, kelle meistritööd valmivad aastatega, on selleks ju valmistunud kogu senise elu. Oma tehtuga olete kasvatanud Eestit suuremaks maailmakaardil ja paremaks sisimas.

Ja seda muidugi mitte üksi. Koos teiega kuulub see teenetemärk teie elualadele, kogukondadele, kallitele kaasteelistele – õpetajatele, juhendajatele, kolleegidele, sõpradele, kriitikutele, teie peredele.

Ka tänamine on midagi, mida ei peaks kunagi homseks jätma. Tihti armastame endast rääkida, nagu oleksime siin maalapil tänamisega kitsid. Et tänust kergemini tulevad huulile nurin või "jah, aga..." sissejuhatusega etteheited. Kuid kas ei räägi me end sellega ise madalamaks, jättes olulisema märkamata?

Tänu väljendub kontserdi järel lavale saadetud lillekimbus, etenduse lõpus või spordivõistluse finišijoonel vaimustunult püsti tõusvas publikus.

Aga tänu – see on ka pisarad oma murekoormale leevendust saanu silmis.

Lugeja tunnustav noogutus või algul nii keerulisena näinud ülesandega hakkama saanud õppija selginenud pilk.

Rõõmuga tööle tulev kolleeg, hea saak, või kiitus, et "nii maitsvaid pirukaid mujalt ei leia!".

Näete – teiega koos on praegugi siin ruumis miljoneid tänuhetki!

Eesti tänab teid. Ja mul on rõõm olla selle tänu vahendajaks.

Justnimelt vahendajaks. Sest keegi on kusagil tundnud – see on nii oluline, mida te teete, et tahaks sellest kogu meie rahvaga rääkida.

Võib-olla just praegu, aastal 2020, tundub tänamine ja kaasteeliste tunnustamine isegi tähtsam, kui see on olnud kunagi varem. Praegusel ajastul teab igaüks, kes oma nina koduuksest välja pistab selleks, et midagi avalikkusega jagada, kuidagi eest vedada, millelegi ka vastu vaielda või millegi eest seista, et ta riskib ka kriitikaga, mida tegelikult pole ära teeninud.

Me lootsime, et ükskord jõuame aega, mil kõik inimesed mõistavad – internetiavarustes toimuv peab käima samade reeglite järgi, mille järgi käib niinimetatud päriselu. Varem või hiljem pidid inimesed mõistma, et kommentaariumis öeldu ei erine linnatänaval vastutulijale öeldust, kuigi see ütlemine on justkui kergem, võrreldes päriselus ütlemisega.

Ega me tegelikult ei teagi, miks läks hoopis nii, et algul kõlbas interneti kommentaariumi stiili üle võtta mõnedes veebiväljaannetes. Seejärel juba poliitikute väljaütlemistes, olgu raadios või valitsuse pressikonverentsil või riigikogu saalis. See jälle kahtlemata julgustab maha tegema igaüht igal pool.

Lisame eelnevale juurde levinud arvamuse, et just nii-öelda maksumaksja rahast elaval inimesel, olgu ta õpetaja, sotsiaaltöötaja või politseinik, peab olema eriti paks nahk, talumaks maksumaksja kui kliendi kriitikat. Jah, peabki kriitikat taluma, aga ainult seni, kuni see on konstruktiivne.

Ebakonstruktiivne kriitika võtab jalad alla ja liigub niimoodi sotsiaalmeediast läbi poliitika me kodudesse ja sealt laste kaudu kooligi. Oleme viimasel ajal lugenud palju sellest, et meie lapsed, kes on teatavasti meie ühiskonna peegel, ei kõhkle koolis õpetajasse halvustavalt, solvavalt ja mõnitavalt suhtuda. See teeb mulle väga muret. Miks me seda üksteisele teeme?

See tänane üritus siin on mõeldud selleks, et tänada. Selleks, et tunnustada. Selleks, et tunda rõõmu. Selleks, et kõikidel kokkutulnutel oleks soe tunne – keegi, keda ma olen aidanud, kellel tuju heaks teinud, kelle valu vähendanud, on seda meeles pidanud. Selline ongi meie tõeline Eesti.

Las see tänane üritus olla meiega ka kogu ülejäänud aasta. Saagu sellest meeldetuletus, et me oleme tegelikult ikkagi head. Hoolime üksteisest, tahame teha ja näha head. Selline on tõeline Eesti.

Igapäevaelus tundub, et ta vajub selle meie halvema mina varju. Aga see pole tõsi. See pole tõsi.

Ma tõesti soovin, et tänane pidupäev muudaks midagi ka homses. Meil on nii palju siin Eestis, mille eest tänulik olla. Kellele tänulik olla. Meil on väga vedanud, et meil on sellised inimesed, tänu kellele meil on viimase 30 aasta jooksul nii hästi läinud.

Eriti on meil vedanud sellega, et ajal kui enamik meist tegeleb edasi tormamisega, on kusagil olnud ka need, kes ootavad järele sellest viimase kolme kümnendi pöörasest sõidust mahajäänuid ja heitunuid. Need, kes ei ole kunagi unustanud nõrgemaid me ühiskonnas ka siis, kui poliitiline eliit põdes raskekujulist edukultust ega tahtnudki näha, et Eesti sotsiaalne areng, empaatilise riigi areng on võrreldes majandusliku arenguga oluliselt hilistumas.

Kes tahtsid, tihti mõistmatuse müürist üle ja läbigi minnes, ikka aidata. Seni, kuni me kõik märkasime – on vaja aidata, sest teiste õnnetusest või isegi lihtsalt nukrusest mööda tuisates ei saa keegi olla täiesti õnnelik.

Ja just selle pärast usun ma, et tänasel ajal on tänamisele pühendatud päev me riigi sünnipäeva eel väga erilise tähendusega. Samamoodi, nagu aitajad ei loobunud, kuni kogu ühiskonnale selgus nende tegemiste mõte, ei väsi loodetavasti ka tänajad, märkajad ja tunnustajad.

Muidugi parim tunnustus on see, kui ühiskond võtab pikalt aetud asja tunnustada edaspidiseks tagatud korraliku ressursiga. Ka nii on õnneks läinud. Aga selle hetke ootamist aitab kergemaks teha meie teiste – nende, kes ei saa eelarvet eraldada – tänu. Sellepärast ma tänan teid. Siin ja täna.

Ja uskuge, tegelikult väga sageli õhtul töölt koju sõites mõtlen ma nendele inimestele, kes teevad elu Eestis elamisväärseks. Elamisväärseks puudega lapsele või üksikule vanurile. Toredaks kultuurihimulisele ja lustihimuliselegi. Ja muidugi ka neile, kes võimaldavad paljudel Eesti inimestel oma igapäevast leiba teenida heades töötingimustes ja üha kasvava palgaga, ka neile ma mõtlen. Ja neile, kes meie lapsi koolides õpetada võtavad. Ja nõnda edasi.

Jah, nii see ongi – tänutunne oma rahva vastu on see, mis Eestis ühe presidendi tööpäevad ilusaks muudab. Aitäh teile, et olete seda tänutunnet nii sageli põhjustanud!