Aimar Ventsel: kuidas ma tõrvikuga käisin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Aimar Ventsel käis vabariigi aastapäeval Tallinnas tõrvikurongkäigus ning avastas, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitilisest rituaalist on omatahtsi kujunenud tsiviilrituaal.

Pühapäeval, päev enne vabariigi aastapäeva, kutsuti mind raadiosse rääkima iseseisvuspäevaga seotud rituaalidest ja ka peotoitudest. Iseenesest on see natukene jabur arvamus, et iga etnoloog on ekspert nii toidust kui ka paraadidest rääkima. Kõigest hoolimata sain ma küsimustele vastamisega ilusasti hakkama ja läksin heas tujus raadiomajast koju tagasi.

Üks asi jäi mul raadiointervjuust pähe kumisema. Nimelt läks jutt sellele, et meil on igasuguseid pühi tähistades olemas nii riiklikud kui ka mitteriiklikud traditsioonid ja viimaste puhul tõin ma näiteks päikesetõusul hümni laulmise Narvas ja EKRE tõrvikurongkäigu.

EKRE tõrvikurongkäiku olen ma juba pikemat aega soovinud oma silmaga näha. Kui nüüd vastata küsimusele, et miks mulle seda vaja on (sellele küsimusele ma pidin üllatavalt palju vastama), siis mul on lihtsalt huvitav näha neid inimesi, kes tõrvikurongkäigus käivad, ja tahan tunda antud üritusel valitsevat atmosfääri.

Kui EKRE ühte asja oskab, siis see on iseseisvuspäeva tõrvikurongkäigu organiseerimine. Ütlen seda ilma irooniata, üritus oli hästi korraldatud. Saabudes Vabaduse väljakule, tuli läbi minna ajutise piirdeaia väravatest, mille juures noormees sisenejale tõrviku pihku pistis.

Tõrvikud olid kusjuures kehvapoolsed, kustusid pidevalt ära. Teisalt, tõrviku süütamine kõrvaltseisjalt tule "laenamisega" oli jälle midagi sellist, mis aitas kindlasti teatud ühistunde loomisele kaasa.

Vähemalt Harju tänaval olid mõnes kohas üleval ka kõlarid, nii et tõrvikurongkäiku saatis vähemalt alguses ka tempokas muusika, peamiselt Justamendi, Ivo Linna või Suveniiri Eesti-teemalised lood. Ja sekka lugusid "Viimse reliikvia" heliribalt.

Ma ei tea miks, aga ma kujutasin ette et EKRE tõrvikurongkäik on midagi fanaatilist või entusiastlikku, aga pigem oli see selline rahulik jalutuskäik, perekondlik üritus, kus oluliseks asjaks on enda ja teiste tõrvikuga pildistamine.

"Sel aastal on palju vähem rahvast kui eelmisel aastal," ütles mulle nooremapoolne meesterahvas kui ma järjekordselt kustunud tõrvikut tema omast süütasin. "Hoia tõrvikut otse!" üritas mind miskisugune parteiasjapulk käsutada. Mina panin vastu: "Tõrvikut peab kergelt viltu hoidma, muidu kustub üldse ära." Asjapulk norsatas kurjalt ja läks teisi edasi käsutama.

Kui ma telefoniga Harju tänaval rongkäigust pilti tegin, tuli üks tongis meesterahvas mind süüdistama selles, et ma olen vasakliberaalne spioon. No eks tal natuke õigust oli ka, mõtlesin ma, aga vaidlesin seda veenvamalt vastu.

Tõrvikurongkäik. Autor/allikas: Aimar Ventsel

Silma järgi on seltskond, kes iga-aastaselt rongkäigul käib, väga kirju. Nägin paari korporatsiooniteklit, baikerite nahkveste, naistel rahvariideseelikuid. Üks mees oli kaitseliidu vormis, igast taskust välja turritamas EKRE lipuke.

Valdav oli selline keskmine Eesti tase, noored ja vanemad perekonnad. Purjus inimesi oli üksikuid. Parajalt oli noori ja suisa lapsi. Otseselt natsisümboolikaga hakkas silma vaid paar natsipunkarit. Ja siis oli terve rühm Sons of Odini vestidega mehi koos odinlaste musta lipuga.

Rahvas kulges rahulikult ja ilma – nagu juba mainitud - erilise entusiasmita. Ma olin millalgi päris rongkäigu sabas ja eespool kõlav "Eesti eest!" skandeerimine reeglina sinna ei jõudnud, vaid sumbus kusagil keskel.

Olid ka mõningad paradoksaalsed momendid. Näiteks noor hindu paar ja rühm hiinlasi, kes samuti rongkäigus kõndisid. Või siis paar mittevalge nahavärviga meest, kelle eestlasest naine oli koos lapsega tõrvikurongkäigule toonud. Üks neist naistest laulis mõnuga kaasa kõlaritest kostvate laulude tekste.

Harju mäel toimus väike vastudemonstratsioon, mis aga tõrvikurongkäigus mingit erilist emotsiooni ei tekitanud. Vastudemonstratsioonil oli kaasas ka kõlar, millest kostunud muusika oli märksa huvitavam kui see, mis kostis EKRE Harju tänavat palistanud kõlaritest.

Pärast Raekoja platsi hakkas rongkäigust irduma mehi, kes Pika tänava õllekate ustest sisse lipsasid. Minu kõrval sammuv naisterahvas otsustas, et aeg on sisse lülitada õlakotis olev portatiivne kõlar ja hakkas mängima "Viimsest reliikviast" tuttav muusika.

Mul endal hakkas vaikselt juba igav ja ma soovisin, et tõrvik kustuks ja ma saaksin vaikselt minekut teha. See juhtus Mere väravate juures. Samal hetkel tuli Yana Toomi pildiga tramm, traavisin peatusesse ja viskasin kustunud tõrviku prügikasti, millest juba kümmekond sarnast tõrvikut välja turritasid.

Ma olen väga skeptiline väite suhtes, et EKRE tõrvikurongkäigus käivad inimesed on ainult antud erakonna pooldajad või liikmed. Pigem on EKRE poliitilisest rituaalist kujunenud omatahtsi tsiviilrituaal – tullakse pidupäeval välja iseseisvuspäeva tähistama ja teistega koos olema.

Ega samal ajal konkureerivat üritust ju ei toimu ka ja kõik ei viitsi televiisori ees lõputut kätlemist vahtida. Lastel on tõrvikurongkäigus kõndides vaieldamatult lõbusam, kui kodus istudes ja kus mujal nad ikka tõrviku pihku saaksid.

Ei tea miks, aga mind valdas ammumöödunud aegadest pärinev tunne, et ma olen sattunud oktoobripühade rongkäiku. Ka seal oli sarnast hillitsetud elevust segatud asjaliku kulgemisega.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: