Arvustus. Kuidas ajakirjanikust sai poliitik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marianne Mikko sotside valimispeol Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Marianne Mikko on pannud kroonika võtmes (mitte segi ajada ajakirjaga "Kroonika") oma loo. "Koridorides libedal jääl" on raamat sellest, kuidas ajakirjanikust sai poliitik ja mis temaga pärast seda juhtus, kirjutab Erkki Bahovski.

Marianne Mikko
"Koridorides libedal jääl"
Marianne Mikko 2020
351 lk

Marianne Mikko raamatu plussiks on avameelsus – nii näiteks on lahti seletatud, kuidas ajakirjanik astus erakonda ja kuidas ta ka algaja poliitikuna närveeris potentsiaalsete valijate ette astudes. Näiteks kursisolek või õigemini enda kurssiviimine kalandusega on midagi, mida mina Marianne Mikko poliitikuteest üldse ei mäleta. Aga ma pole ka Mikko toonase valimisringkonna ehk Pärnu valija.

Mida ma aga mäletan ja mida mäletavad ilmselt ka paljud teised, on Mikko kompromissitu võitlus naiste õiguste eest.

Ma pean möönma, et kohati võtab see minu jaoks koomilise varjundi – kõik mehed ei saa sead olla ja iseenesest ei saa tekkida uut kvaliteeti ainuüksi tõsiasjast, et midagi teeb mehe asemel naine -, aga Mikkole tuleb au anda, et erinevalt paljudest teistest Eesti poliitikutest on ta jäänud kindlaks ühe teema juurde. Liiatigi ei ole ka naiste olukord Eestis kiita, kui lugeda artikleid palgalõhest või perevägivallast.

Mõnes mõttes on Mikko raamat sarnane Kaja Kallase blogist sündinud raamatuga. Mõlemad autorid on kaardistanud oma pisikesi võite, üleelamisi ning eneseületamisi. Kas need võidud samas lugejale nii palju tähendavad, on iseküsimus. Kuid samal ajal on hea teada, kuidas näeb asi välja seestpoolt, poliitilistest koridoridest vaadatuna.

Heameel – ja seda tahaksin eraldi rõhutada – on selle üle, et Mikko on lahti kirjutanud Ahto Lobjaka küsimuse.

Lobjakaga seonduv küsimus sõnavabadusest polnud sugugi paari aasta tagune teema, vaid juba aastast 2014, kui Eesti Välispoliitika Instituudi (EVI) Nõukogu oli otsustanud vabaneda instituudi palgal olevast Lobjakast, kui too oli avaldanud Postimehes artikli, milles kahtles NATO aluslepingu 5. paragrahvis.

Endise ajakirjanikuna Mikko kaitses Lobjakat ja nii ei kujunenudki EVI Nõukogu hääletus konsensuslikuks. Irooniaga võib öelda, et mõnedki, kes polnud rahul Lobjaka lahkumisega ERRi saatest "Olukorrast riigis", olid nõudnud tema lahkumist EVIst 2014. aastal.

Hämmastavalt läheb Mikko nending Lobjaka kohta – "kui Lobjakat ei oleks, tuleks ta välja mõelda" – kokku ühe teise poliitiku nendinguga. Ehk ma olen kuulnud täpset sama lauset ka mujalt. Aga sõnavabadus on püha.

Nüüd on arvustuses koht, kus kriitik ütleb, mida tema arvustatavast nähtusest ootas, aga mida ei leidnud. Nagu juba öeldud, on Mikko raamat kui kroonika – sündmusest sündmusele; ürituselt üritusele, aga suuremat analüüsi ei ole.

Teades, et Mikko oli Euroopa Parlamendi liige ja tehes mepina ka palju välisreise, oodanuks Euroopa Liitu lähemalt näinuna (lisagem tema kui ERR-i Brüsseli korrespondendi kogemus) mingisugust vastust küsimusele, mis Euroopa Liidus lahti on. Miks on suurenenud kodanike euroskeptilisus? Miks sai teoks Brexit? Kuidas rändekriis on mõjutanud Euroopa Liidu solidaarsust?

Sama peab mainima ka sisepoliitika kohta. Jääb vastuseta ikkagi küsimus, miks mõni aastat suurt populaarsust omanud sotsid põrusid ja miks nende populaarsus pole ka opositsioonis olles kasvanud.

Raamat lõpeb peaaegu ka poolelt sõnalt. Ma helistasin autorile, et küsida, miks nii. Tuleb välja, et on oodata ka järge. Võib-olla saame siis lugeda ka analüütilisemat teksti. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: