Hiljaaegu sattusin paari muukeelse õpetajaga omapärasesse diskussiooni. Kõneaineks oli vene keel, kuid teema paisus veidi laiemaks. Kogu selle mõneti tuliseks kippunud vaidluse tulemusena leidis kinnitust, et meie koolides on endiselt palju õpetajaid, kes on oma hariduse saanud parimate okupatsiooniaegsete praktikate kohaselt. Mäletan oma kooliajast, mida koolis õpetati. Ajalugu tuli mujal õppida.

Kuri kahtlus on, et meie nn üleminekukoolides antakse edasi teadmisi, mis kaldub tõepärasest ajaloost kõrvale. Kui õpetaja leiab, et on õige hõisata, et "kas teate, et Peeter I käis siin neli korda!" ja saab šoki, kui tagasihoidlikult märkida, et Kadrioru loss pole ainus asi, mille kallal Pjotr siin toimetas ja seesinane Petja rüüstas ja tappis peaaegu terve Virumaa tühjaks ning küüditas siit maalt tuhandeid inimesi, on lugu kehv.

Ajalooga on, nagu on. Kui tahame rääkida oma lugu, on ka rõhuasetused olulised. Keelest ei piisa, teadmist peab ikka kah olema. Õpilaselt ei saa me siinkohal veel palju nõuda. Koolis me ju alles õpime, aga õpetaja peab siiski vastutama.

Muukeelsusest saame koolis üle. Kes tahab, saab keele selgeks. Isegi mitu keelt. Mina olen muukeelseid õpilasi õpetanud hea mitu aastat. Eeliseks on olnud see, et vene keel võõrkeelena suhteliselt hästi käpas. Ja see annab ka teatava eelise, sest ega keegi ei taha õpetajast kehvem olla, sai õpetaja vene keele selgeks, saame meie eesti keele ka.

Kui Ukrainast tulnud õpilaste kõrval ka ise veidi ukrainakeelseid sõnu meelde jätta, siis – naljaga pooleks – keelte õppimisel läheb ehk veidi võistluseks ka. Eks see on iga õpetaja oma nippide küsimus, kuidas eesti keel õpilasteni viia. Kaasaegsed teadmised ja erinevad metoodikad on abiks. Eelpool toodu on ehk subjektiivne optimistlik üldistus.

Kui aga muukeelne diskuteerija ei hooma murekoha säsi ja näiteks "vene keele päeva tähistamise" möödapääsmatuse osas kahtleja saab solvunud õpetajalt teada, et "vene keeles räägitavad inimised mitte ainult Venemaal. See on maailma keel. Eestis on ka inimised kelle vene keel on emakeel", siis hakkad kukalt kratsima. Mnjaa, nüüd sain küll midagi uut teada. Õpetaja kohta ka.

Muukeelsus ja muumeelsus... Ei taha liialdamisega kellelegi liiga teha, aga kas edaspidi viime õpilased Krimmi või idanaabri noortelaagrisse ning "tähistame vene keele päeva" seal? Olgu, kuidas on, aga õpilasi pole mõtet kahtlasevõitu üritustesse tõmmata. Vastakate arusaamade keskmesse sattumine ei ole õpilaste huvides.

Peaksime rohkem muretsema mitte muukeelsuse, vaid muumeelsuse tekkimise pärast. Eesti ajalugu mittetundev õpetaja ei vii õpilast edasi. Riik peaks rohkem keskenduma sellele, et jälgida, kas okupatsiooniaegsed teadmised jõuavad teatud koolides õpilasteni tahtlikult või rumalusest. Paraku tuleks teemale tähelepanu pöörata ka eesti koolides, kus koolipere seas liiguvad okupatsiooniaegse teadmistepagasiga õpetajad, kes õpetavad võõrkeeli jne.

Oluline on, et veidi tundmatus (keele)keskkonnas on muukeelse õpilase jaoks õpetaja ehk palju olulisemgi tegelane, kui neile, kelle kodune- ja koolikeel kokku langevad.

Sõna "õpetaja" võib kõlada küll aktsendiga, aga sellest pole midagi. Olulisem on see, kui muukeelne õpilane tuleb ka peale kooli lõpetamist õpetajate päeval vanast koolist läbi, otsib õpsi üles ja ütleb, et tal läheb hästi. Kui õpetaja tunneb vastutust, saab keel selgeks ning muumeel ei pääse koolimajja.