Koroonaviiruse pandeemia on paralüseerinud  majanduslikult ja sotsiaalselt suure osa meie elust. Selle mõju tegelikku ulatust ei suuda veel keegi hinnata. Teadmatust ja määramatust on mõõtmatult rohkem kui selgust, seetõttu on ka arvamusi rohkem kui teadmisi. Küllap on õigus neil, kes arvavad, et pandeemia viib ühiskonna muutumisele ning maailm pärast koroonat saab olema erinev varasemast.

Paljud institutsioonid ja asutused leiavad end väljapääsmatust olukorrast. Samamoodi ka loomaaiad. Selleks, et mõista loomaaedade vastuolulist olukorda, tuleb süveneda sellesse, mida need endast üldse kujutavad.

Loomaaia kolm rolli

Loomaaiad on omalaadsed looduskaitsekeskused, mil täita kolm rolli. Esimene neist on anda inimestele loodusharidust, teine on tegeleda loodushoiuga nii loomaaias kui ka looduses laiemalt ning kolmas tegeleda uurimistööga selleks, et kahes esimeses rollis edukas olla.

Neid rolle saab loomaaed täita siis, kui on paigas kolm kindlat tugisammast. Nendeks on loomade kollektsioon, külastaja/toetaja ning motiveeritud organisatsioon. Loomad kollektsioonis võimaldavad rahuldada linnakeskkonnas elava inimese ürgset tungi kontaktide järgi teiste eluvormidega, nad on alus loodushariduse andmiseks ja looduskaitseliseks tegevuseks.

Loomaaed on koduks enam kui 1 600 loomale rohkem kui 400 liigist. Külastajad on need, kes otseselt või kaudselt loovad loomaaia toimimise majandusliku aluse, olgu siis piletit lunastades või linnavalitsuse eelarve kaudu. Samal ajal on loomaaia loodusharidustegevus just suuresti just külastajatele suunatud.

Maailma loomaaedu külastab aastas 700 miljonit inimest, ehk siis iga kümnes inimene kord aastas. Tallinna loomaaeda külastab aastas ligikaudu 400 000 külastajat mis on natuke alla kolmandiku kogu Eesti elanikkonnast. See on ühelt poolt suur loomaaeda toetav jõud, teisalt ka vastutus ja  võimalus jõuda loodusharidusega äärmiselt suure hulga inimesteni.

Loomaaia töötajaskonnast moodustuv kindla visiooniga organisatsioon on viimane sammas, mis kaks eelmist tervikuks ühendab. Organisatsioon koosneb inimestest, kellest igaüks on vaatamata tagasihoidlikule palgale pühendunud talle võimalikul viisil loomaaia visiooni täitmisele.

Need kolm sammast teevad loomaaedadest meie ühiskonna ja kultuuri harukordse osa. Selles on koos paljud liigid, suur hulk inimesi ja looduse väärtuse mõistmine. Loomaaedade omapärale lisab olulisust see, et need moodustavad tihedalt suhtleva üleilmse kogukonna, kus eesmärkide saavutamiseks omavahel oskuseid ja teavet vahetatakse. Rahvusvahelise kogukonnata on loomaaial üsna raske, kui üldse võimalik, hakkama saada.

Loomulikult täidab Tallinna loomaaed oma rolli selles kogukonnas väärikalt, jagades sellega kaasnevaid kohustusi ning ülesandeid. Näiteks võtab loomaaed osa ligi 60 ohustatud liigi paljundusprogrammist Euroopas.

Ilma külastajata pole loomaaeda

Sarnaselt enamusega ühiskonnast leiab ka globaalne loomaaedade kogukond end praegu väljapääsmatust olukorrast. Praeguseks on peaaegu kõik loomaaiad Euroopas avalikkusele suletud.

Ootamatult on haihtunud loomaaiale ülioluline tugisammas – külastaja. Külastaja on see, kes toob sissetuleku, mis (sõltuvalt loomaaia omandivormist) on kas suuremal või vähemalt määral loomaaedade majanduslik alus. Ilma külastajata pole loomaaeda.

Lühiajalise karantiini saab vast üle elada, aga mida aeg edasi, seda keerulisem see on. Praeguses olukorras on loomaaiad võrreldavad väärtust kandva kolmjalaga, mis vaatamata sellele, et üks jalg on alt löödud, peavad kui imeväel püsti püsima ja oma püsiväärtust –suurt arvu ohustatud liike – ülal pidama.

Kriisi süvenedes kujuneb olukord väljapääsmatuks. Loomaaiad kui olulised kultuurinähtused ja looduskaitsekeskused sellises olukorras kaua vastu ei pea. Elusad loomad ei võimalda loomaaedu ajutiselt täielikule pausile panna.

Eriti raske on ainult piletitulust sõltuvatel eraloomaaedadel. Näitena olgu siin toodud Itaalia loomaaed Parco Natura Viva, kus praegu viibib meie tiiger Pootsman. Direktori väitel suudavad nad hakkama saada kaks kuud, mitte rohkem.

Linna ja riigi omanduses olevate loomaaedade olukord ehk nii halvaks ei lähe. Suures pildis aga sõltub loomaaedade saatus eelkõige ühiskonnas kujunevatest väärtushinnangutest, sellest, mil määral ühiskond ja selle otsustajad mõistavad loomaaedade rolli, aga loomulikult ka loomaaedade kogukonna koostööst ja üksteise toetamisest.

Praeguses kriisis lasub loomaaedadel, sh Tallinna loomaaial, kohustus püsima jääda, et pärast pandeemiat oma missiooniga edasi minna. Eelkõige ei tohi teha järeleandmisi kahes. Esiteks tuleb teha kõik, mis võimalik, et tagada loomaaia vastutusel olevate loomadele igapäevane söök ja hooldamine. Teiseks tuleb hoida alal kompetentsi, et olla võimelised täitma oma funktsiooni ka koroonajärgses maailmas.

Arusaadavalt, on COVID-19 pandeemia akuutsus ja eredus hetkel tõrjunud vaateväljalt kõik muu, sealhulgas ka üleilmse keskkonnakriisi selle arvukates ilmingutes, olgu selleks kliimasoojenemine, elurikkuse hävimine või plastreostus.

Tegelikkuses, kuigi see esmapilgul nii ei tundu, on ka koroonaviiruse pandeemia selle kriisi üheks ilminguks, sest põhjuseid viiruse ülehüppeks ühelt liigilt teisele tuleb otsida eelkõige inimkäitumises ja sellest tulenevates mastaapsetes keskkonnahäiretes.

Keskendumine vaid praegusele hetkele ja vaid ühele kriisinähtusele võib silme eest viia keskkonnakriisi kui terviku mõistmise. Sellel ei tohi lasta juhtuda.

Ei tohi unustada, et üleilmne keskkonnakriis pole kuhugi kadunud ning selle lahendamine on mõõtmatult ulatuslikum katsumus kui praegune pandeemia. Sellest peaks lähtuma nii üldistes ühiskondlikes otsustustes kui ka iga üksiku üksuse juhtimise puhul. Loomaaedu, sh Tallinna loomaaeda, on vaja ka peale koroonakriisi, et jätkata loodushariduse andmist, uurimistööd ja looduskaitselist tegevust.