Talve lähenedes küsivad paljud inimesed ühte ja sama küsimust: kas elekter läheb jälle kalliks? Aus vastus on, et seda ei tea täpselt mitte keegi. Tarbijal jääb üle vaid otsustada, kas võtta talvise hinnatõusu risk või maandada see fikseeritud hinnaga.

Kindel on see, et talvel on elektrihinnad enamasti kõrgemad kui suvel. Külmema õhutemperatuuri ning küttevajaduse tõttu on nõudlus elektri järele oluliselt suurem ning võrreldes suvega pole turul ka suures koguses soodsa hinnaga päikeseenergiat.

Siiski on praegu väga raske öelda kui kalliks tänavu talvel hinnad tõusevad. Kas on oodata 2026. aasta jaanuari ja veebruari erakordselt kõrgete hindade kordumist või saame pigem malbele talvele omase hinna? Vaatame lähemalt, mis tuleva talve hindasid ühe või teise stsenaariumi poole kallutab.

Kolm hinnatõusu tegurit: gaas, veevarud ja süsinikukvoodid

Võrreldes paari eelmise aastaga on elektri hinnatõusu risk sel talvel märgatavalt suurem. Selle taga on mitme teguri kokkulangemine.

Esiteks mõjutab elektriturgu gaasi kõrge hind. Viimase aasta jooksul on maailmaturu arengud ja Lähis-Ida pinged tõstnud gaasi hinda pea kaks ja pool korda. Lisaks on Euroopa gaasimahutid vastu sügist täidetud vaid 67 protsendi ulatuses, mis on madalaim tase alates 2011. aastast, kui esimest korda mahutite täituvuse kohta statistikat koguma hakati.

Kuigi Eesti ise toodab gaasist suhteliselt vähe elektrit, sõltub Euroopa elektrituru hinnakujundus paljudel tundidel just gaasijaamade tootmiskulust. Kui gaasijaamad katavad süsteemi tipunõudlust, määravad need sageli ka turuhinna.

See tähendab, et kõrge gaasihind ei ole ainult gaasitarbijate mure. Kui gaasielektrijaamade tootmiskulu kasvab, kandub see edasi elektri hulgihinda ning lõpuks ka tarbija arvele. Kui eelmise aasta septembris püsis gaasijaama muutuvkulu 100€/MWh, siis täna on see juba 180€ euro tasemel.

See tähendab, et gaasijaamad, mis sageli elektrituru tipukoormust katavad, sisenevad turule alles siis, kui hind tõuseb üle 180€/MWh kohta. Arvestades lisanduvaid makse ja tasusid, siis gaasijaamade turule tulles maksab elekter tarbijale üle 21 sendi kilovatt-tunni eest.

Teiseks valmistavad muret Põhjamaade veevarud. Erakordselt külma talve ning kuuma ja kuiva suve tõttu on Põhjamaade veehoidlate täituvus sügise eel viimase 30 aasta madalaimal tasemel. Seetõttu võib odavat hüdroenergiat olla talvel tavapärasest vähem.

Just hüdroenergia on olnud üks peamisi põhjuseid, miks Põhjamaade elektrihinnad on sageli püsinud Mandri-Euroopast madalamad, kuivõrd juhitavate hüdroelektrijaamade abil on võimalik turu tipuhindasid edukalt allapoole tuua.

Kui veevarud sügise jooksul märkimisväärselt ei täiene, võib Põhjamaade hinnatase liikuda lähemale Mandri-Euroopa omale. Sellisel juhul väheneb ka Eesti võimalus importida soodsamat elektrit põhjanaabritelt.

Kolmandaks on tõusnud CO₂ kvootide hind. See kasvatab fossiilkütuseid kasutavate elektrijaamade kulusid üle Euroopa ning tõstab veelgi taset, mille pealt gaasi-, söe- või põlevkivijaamad elektrit turule pakuvad.

Soodsad ilmaolud võivad halvimast päästa

Loetletud riskid ei tähenda automaatselt, et ees ootab kindlasti väga kallis talv. Elektrituru suurim mõjutaja on järjest enam ilm. Vihmane sügis võib parandada Põhjamaade veeseisu. Tuuline talv suurendab taastuvenergia tootmist. Soojemad talvekuud vähendaksid energiatarbimist. Kõik see tähendaks, et kalli gaasienergia järele oleks nõudlus väiksem.

Positiivne mõju saab olema ka aasta jooksul Baltikumi turule lisandunud taastuvenergia tootmisel ja akudel. Tänavu toodavad meie regioonis lisaelektrit ligikaudu kolme Auvere elektrijaama võimsuse jagu uusi tuuleparke (900MW) ning hinda ühtlustavad täiendavad 500 megavatti akusid. Seetõttu võime tuulise ning pehme talve korral näha täiesti keskpäraseid, et mitte öelda soodsaid elektrihindu.

Tuuleenergia positiivset mõju oleme näinud ka käesoleval kuul, kus elektrihind on püsinud tänu headele tuuleoludele 35 protsenti soodsam kui mullu, olenemata tõusnud gaasihinnast ja madalatest veevarudest Põhjamaades. Ka mullu detsembris hoidis just kõrge tuuleenergia panus elektrihindu võrreldes jaanuariga kaks korda madalamal. Seega, kui tuul peaks ka sel talvel vaibuma ja saabuma krõbedad külmakraadid, näeme tõenäoliselt veelgi kõrgemaid hindu, kui tänavu aasta alguses.

Hinnariskid või fikseeritud hind

Energiaturg liigub üha suurema volatiilsuse poole, kus hinnakõikumised ei toimu enam mitte kuude ja nädalate, vaid 15 minuti lõikes. Hinda kõigutavad mitmed sageli ennustamatud tegurid alates geopoliitilistest sündmustest kuni ilmastikuni. Sellistes oludes jääb tarbijal üle vaid hinnata, milline on tema võimekus muutlike hindade ja hinnariskidega toime tulla.

Neile, kelle jaoks on oluline kulude prognoositavus ja kes soovivad vältida võimalikke hinnatippe, sobib eelkõige elektrihinna fikseerimine. Riskidest pungil talveperioodi eel on fikseeritud hinnaga elektripakettide hinnatase küll tavapärasest kõrgem, kuid riskide realiseerumisel on tarbija ekstreemsete hindade eest kaitstud.

Börsihinnapõhine lahendus sobib neile, kes on valmis leppima riskide ja talvekuudel ajutiselt kõrgemate arvetega ning kes suudavad ka oma tarbimist odavamatele tundidele suunata.

Seda, kas soodsama hinna tagab lõpuks hinna fikseerimine või börsipakett, ei oska öelda ka energiaeksperdid ja -kauplejad. See sõltub eelkõige konkreetsest tarbimiskäitumisest ja reaalsetest börsihindadest, kuid majapidamine, mis tarbib järjepidevalt kõige suuremas koguses elektrit hommikuste ja õhtuste tiputarbimise tundide ajal, nagu seda teeb enamik ühiskonnast, võidab üsna tõenäoliselt just fikseeritud hinda valides.

Sageli arvatakse, et kuna fikseeritud elektripaketis sisaldub ka elektrimüüja kasum, siis jäävad fikseeritud paketi kliendid börsihinnaga võrreldes alatasa kaotajaks. Möödunud talv tõestas vastupidist, sest külmade talvekuude tõttu jäi sügisel fikseeritud hinnatase isegi madalamale tasemele kui keskmine börsihind.