Rahva hääl ehk tänavaküsitlus on minu lemmikžanr ajakirjanduses. See on täis ootamatusi ja siirast rõõmu. Lähed tänavale diktofon pihus ja oluline küsimus suul. Eelistatavalt lähen külatänavale ja hakkan järgemööda inimesi ette võtma. Et tere, mina olen Sikk Maalehest ja tahaks teada seda ja teist. Ohoo, milline reaktsioonide armaada ja arvamuste tulevärk säravatelt inimestelt.

Viimane kogemus oli see kui käisin vast valitud president Ülle Madise pildiga mööda Virumaad. Kogusin arvamusi. Aga lisaks on mu teemadeks olnud omavalitsuste valimised ja kodupaiga elu. Ka riigikogu valimised või hinnang mõnele seadusele. Ikka kas Maalehe või varem Eesti Päevalehe tarbeks. Sajandivahetusel rändasin üle maa Eesti Päevalehe õllekast pihus ja õllekosti saamise tingimuseks oli see, et viriseda ei tohi. Ja kõlaski lauskiitus toona paljukirutud maaelule.

Just tänavaküsitlustel kõlab reporteri jaoks tõeline rahva hääl, aga aina enam kohtan neid, kellel puudub kodanikujulgus. Ta pelgab oma nime, oma mõtte ja fotoga avalikkuse ette astuda. Miks aga häbeneda mõtlemist-ütlemist Eesti asjast? Kes siis Eesti asja kohta arvama peaks kui mitte me ise?

Minu tänavaküsitluse kogemus on seegi, et maainimene räägib palju paremini ja siiramalt kui linnavurle. Samuti on maainimestel enam aega. Tal on ehedalt hea meel, et keegi ta arvamust kuulda tahab. Ka on maainimene linnavurlest julgem oma nime ja näoga lehte tulija.

Omaette teema on vene keele rääkijad. Nad on eestlastest julgemad oma arvamust avaldama. Kuni Ukraina sõjani nõudsid mitmed venekeelsed, et reporter räägiks nendega vene keelt. Nüüd pigem mitte. Nüüd vabandavad venekeelsed eestikeelse küsimuse peale. Ütlevad, et nad ei oska korralikult riigikeelt. Mõni hakkab ikkagi eestit purssima. Teine küsib luba vene keeles vastata. Lubangi. On ju mõtteainet tekitav säärane venekeelne vastus, et ma olen siin elanud 50 aastat, aga ei ole õnnestunud eesti keelt selgeks saada. Aga loomulikult austan ma Eesti riiki ja austan eesti keelt.

Valus teema on noored, eriti koolinoored. Oleme noori pateetiliselt Eesti riigi tulevikuks nimetamas. Ja siis on kummastav ja hämmastav ning lihtsalt kole, kui kohtad tänaval tuhmi koolinoort. Tal pole oma seisukohta oma riigis, Eesti riigis toimuva kohta. Teda ei huvita oma linnas, vallas, külas juhtuv. Ta ainukeseks seisukohaks päevapoliitika kohta võib olla teade, et poliitika ei huvita. Ja siis... ärajooksmine. Nii käituvad isegi kuulsate riigikoolide gümnasistid. Korduv kogemus.

Ei, noored pole lollid. Pigem nendin, et kahjuks pole me tublide pedagoogide tunnikavasse mahtunud õpetus, kas ja kuidas rääkida ajakirjaniku ja ajakirjandusega. Ja kuidas saada avalikult arvates avaliku arvamuse loojaks ja osaks. Ju napib mõnes koolis selgitust, et päevapoliitika kohta arvamine on voorus, mitte patt.

Oma külas ja oma riigis toimuva kohta seisukoha omamine on suisa kodanikukohus. Ja presidendi, peaministri, haridusministri ja vallavanema nime teadmine olgu koolis samuti kohustuslik. Sest kes siis veel, kui mitte meie tulevik peaks neid nimesid teadma.

Oskus vahetult inimestega suhelda ei tohi kaduda sotsiaalmeedia sohu. Et nüüd positiivset eeskuju näidata, annan lubaduse. Just kolmapäeval hakkavad mu meediagrupi õppurid Kadrina keskkoolis harjutama võimalikke tänaval suhtlemise olukordi. Selliseid, kus keegi su ette mikrofoniga astub ja arvamust küsib. Et mida vastata, kuidas vastata. Sest see, kui sa tuhm ja totu oled, võib langetada halva varju su koolile ja kodukandile. Taas meedias kogetud tõik.

Hea suhtlemisoskus tänaval mikrofoni ees või telefonis on tähtsamgi, kui esmalt paistab. Seetõttu on mu meediatunni tulevikukavas ka harjutamine, kuidas võtta telefonikõne presidendi kantseleisse. Sest mida vähem me reaaluses silmast silma või kõrvast kõrva suhtleme, seda hinnatumad on need, kes sellega hästi hakkama saavad. Ausõna. Olen seda tänavaarvamusi kogudes korduvalt kogenud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.