Augusti alguses oli nii Delfis kui Postimehes majandusuudiste rubriigi üks loetumaid artikleid uudis Eesti miinimumpalga madala ostuvõime kohta. Nimelt selgus hiljutistest Eurostati andmetest, et meie miinimumpalga ostujõud on Euroopa Liidu madalaim, jäädes napilt isegi Läti omale alla.

Kuna peatselt algavad läbirääkimised ametiühingute keskliidu ja tööandjate keskliidu vahel, mille käigus püütakse jõuda kokkuleppele järgmise aasta miinimumpalga tasemes, siis tasub meenutada, kuidas Eesti miinimumpalga ostuvõime on jõudnud praegusse seisu.

Üldiselt madal ostujõud

Mõnedki lugejad suhtusid uudisesse umbusuga: kuidas on see võimalik, kui eurodes on Eesti miinimumpalk (946 eurot kuus bruto) Läti omast (780 eurot kuus) selgelt üle? Vastuse sellele küsimusele annab ülevaate Euroopa Liidu riikide hinnatasemetest.

Selgub, et Eurostati andmetel on Eesti hinnatase konkurentsitult Ida-Euroopa kõrgeim, asetudes 11. kohale 27 EL-i riigi seas. Kusjuures toiduainete ja mittealkohoolsete jookide hinnataseme poolest oleme kalliduselt lausa kuues Euroopa Liidu riik.

Seetõttu pole üllatav, et ka üldine tegelik individuaalne tarbimine (mis samuti arvestab ostujõu erinevustega), on Eestis EL-i üks madalamaid: kehvem tulemus on ainult Viktor Orbáni 16 aastat kestnud võimuperioodist väljuval Ungaril ning Läti mõõdik on sama, mis meie oma (73 protsenti EL-i keskmisest).

Kas see tähendab, et miinimumpalga ostuvõime poolest pole suurt mõtet muretseda, sest Eesti tarbijate üldine ostuvõime on kehv, ning seda vaatamata asjaolule, et nii keskmise kui mediaanpalga saaja kontole kuus laekub meil rohkemgi eurosid kui paljudes EL-i idatiiva riikides? Kahjuks pole see päris nii.

Miinimumpalga suhe keskmisse palka pole samuti kiita

Nimelt on miinimumpalga suhe nii keskmisse palka kui mediaanpalka Eestis samuti EL-i madalamaid. Kui EL-i soovituslik eesmärk on, et miinimumpalk võrduks umbes 60 protsendiga mediaanpalgast või 50 protsendiga keskmisest palgast, siis Eestis jääb see näitaja vastavalt umbes 50 ja 43 protsendi juurde. Kusjuures Eesti ja Läti on ainsad Euroopa Liidu riigid, kus miinimumpalk ei küüni kasvõi pooleni mediaanpalgast.

Mõõdik on oluline seetõttu, et seda ei mõjuta ostuvõime erinevused riikide vahel: see mõõdab miinimumpalga mahajäämust ühiskonnas tavapäraseks olevast palgatasemest. Teisisõnu käsitleb see palkade ebavõrdsust, keskendudes just nende kõige madalamale seaduslikule otsale.

2022. aastal vastu võetud miinimumpalga direktiiv sätestab, et miinimumpalk peab olema inimväärseks eluks piisav. Soovituslike mõõdikutena sisaldab see juba varem mainitud sihttasemeid: vähemalt 60 protsenti mediaanpalgast või 50 protsenti keskmisest palgast. Kahjuks, kui alguses kavatseti teha neid arve liikmesriikidele siduvateks, siis nii osa riikide kui ka Euroopa Parlamendi saadikute survel muutusid need arvud lõplikus ja kehtivas tekstis soovituslikeks.

Enne viimatisi riigikogu valimisi lisasidki sotsiaaldemokraadid oma valimisprogrammi miinimumpalga tõstmise direktiivi soovituslikule tasemele. Valimistele järgnenud koalitsiooniläbirääkimiste käigus rõhutasid SDE esindajad avalikult, et ilma miinimumpalga kiirendatud tõusuta ei saa sündida kokkulepet ka teistes olulistes küsimustes nagu maksumuudatused.

Hea tahte kokkulepe miinimumpalga kiirendatud tõstmiseks

Surve kandis vilja ning miinimumpalga kiirendatud tõstmine jõudis ka koalitsioonileppesse. Just selle mandaadi alusel, aga ka ametiühingute nõudmiste ning direktiivi ülevõtmise kohustuse tõttu jõudsidki valitsuse, ametiühingute keskliidu ja tööandjate keskliidu esindajad 2023. aasta mais hea tahte kokkuleppeni, mille järgi miinimumpalk pidi 2027. aastaks järkjärguliselt tõusma 50 protsendini keskmisest palgast.

Hiljem 2024. ja 2025. aasta miinimumpalga konkreetse taseme üle läbirääkimisi pidades lähtusidki osapooled enamjaolt hea tahte kokkuleppest. Selle tulemusel kasvas miinimumpalk 2024. aasta jaanuaris 13,1 protsendi võrra ning 2025. aasta jaanuaris kaheksa protsendi võrra.

Märtsis 2025 leidis aset muutus, mis avaldas otsest negatiivset mõju miinimumpalga tõstmisele ja hea tahte kokkuleppe täitmisele. Nimelt teatas peaminister märtsi alguses ümberkorraldusest koalitsioonis ning kolmikliidu asemel jätkas Reformierakonna ja Eesti 200 kaksikliit.

Selle tulemuse viljad ei lasknud end kaua oodata. Uues koalitsioonilepingus miinimumpalga kohta polnud sõnagi, ning juba märtsi lõpus teatas majandusminister Erkki Keldo (Reformierakond) kohtumisel ametiühingutega, et valitsus ei pea enam hea tahte kokkulepet endale siduvaks.

Otsus kahjustas oluliselt ametiühingute positsiooni 2026. aasta miinimumpalga läbirääkimistel, valitsus loobus oma rollist varasema kokkuleppe osapoolena ning siirdus ükskõikse pealtvaataja rolli.

Selle tulemus? 2026. aasta miinimumpalga numbris suudeti kokku leppida alles kevadeks, miinimumpalga tõus jõustus tavapärase jaanuari asemel hoopis aprillis ning selle 6,8-protsendiline tõus osutus viimase viie aasta madalaimaks, ületades ainult pisut eelmise aasta hinnatõusu (4,8 protsenti). Seetõttu takerdus sel aastal ka miinimumpalga ostuvõime parandamine, mis viib meid otse kogu teemapüstituse algusesse.

Tõsta miinimumpalka või mitte tõsta?

Kas hea tahte kokkulepe miinimumpalga tõstmiseks pooleni keskmisest palgast vääriks pärast järgmisi valimisi ellu äratamist? Kui uskuda Tartu Ülikooli 2021. aasta alampalga sotsiaalmajandusliku mõju uuringut, parandaks see miinimumpalga teenijate toimetulekut ning vähendaks nii palgavaesust kui ka üldisi vaesuse näitajaid. Kusjuures positiivne mõju avalduks mitte ainult palgatöötajate, vaid ka laste vaesusnäitajatele (aruande lk 92).

Miinimumpalga tõusu vastased väidavad sageli, et see kahjustab tööhõivet. Tartu Ülikooli uuringu järgi oli siiski miinimumpalga tõusu mõju selle saajate töötamise tõenäosusele aastatel 2010–2019 statistiliselt oluliselt negatiivne ainult ühel aastal. Kusjuures mitmel aastal oli mõju töötamise tõenäosusele hoopis statistiliselt oluliselt positiivne (lk 37-38). Modelleerides vastavalt 13-protsendilist ja 30-protsendilist(!) miinimumpalga tõusu, jõudsid uuringu autorid järeldusele, et see võib vähendada tööhõivet vastavalt 0,2 ja 0,6 protsenti (lk 93-94).

Sellele, et mured miinimumpalga negatiivse mõju kohta tööhõivele on pigem ülepaisutatud, viitab ka üks lihtne, kuid kõnekas asjaolu: Eestis on miinimumpalga lähedase palga (kuni 105 protsenti miinimumpalgast) saajate osakaal kõigi töötajate seas üks EL-i madalaim, jäädes kolme protsendi piiri sisse.

Sama kinnitavad nii maksuameti andmed kui ka eelmainitud TÜ uuring: alampalga saajaid on Eestis stabiilselt 20 000 inimese ringis, kusjuures TÜ uuringu järgi oli 2019. aastal nende seas umbes 6000 inimest, kes töötasid ühe töötajaga ettevõttes (lk 29). Nende puhul on alust kahtlustada niinimetatud OÜ-tamist ehk endale ettevõtte kaudu miinimumpalga maksmist, võttes ülejäänu sissetuleku välja dividendidena.

Jättes kõrvale OÜ-tamisele väärtushinnangute andmised – inimestel võib olla selleks erinevaid põhjuseid –, peame siiski tõdema, et pea kolmandik alampalga saajatest on praktikas iseendale tööandjad, kelle jaoks on endale alampalga maksmine viis korraga pääseda ligi ravikindlustusele, kuid samal ajal maksukoormust seaduslikult optimeerides.

TÜ uuringu järgi on sellised ühe töötajaga miinimumpalka maksvad ettevõtted ebaproportsionaalselt koondunud Harjumaale ning nende kõige sagedasemateks tegevusaladeks on ehitus, hulgimüük, juriidilised ja raamatupidamisteenused. Ilmselt ei pea nende puhul muretsema, et miinimumpalga tõus tähendaks neile töötuks jäämist.

Küll aga on miinimumpalga kiirem tõus oluline ülejäänud kahele kolmandikule alampalga saajatele, kes elavad praegu ametlikult palgavaesuses, sest nende igakuine netosissetulek jääb alla kuu suhtelise vaesuse piiri. Miinimumpalga tõstmine on sotsiaalpoliitilise meetmena seda ilusam, et erinevalt sotsiaaltoetustest ei nõua see riigilt lisaraha, kuna miinimumpalga tõus on riigieelarvele suisa netopositiivse mõjuga meede. Praeguses eelarveolukorras seegi on kaalukas argument.

Seetõttu väärib hea tahte kokkulepe miinimumpalga kiiremaks tõusuks ellu äratamist küll, sest plussid kaaluvad miinused selgelt üle.