Üha enam on meie ümber nutikaid seadmeid, mis on võimelised meie kohta andmeid koguma – näiteks kaamerad, mikrofonid või GPS-vastuvõtjad. Erinevad sensorid muudavad elu lihtsamaks nii kodus kui ka väljaspool seda.

Kuigi selliselt kogutud andmed võimaldavad pakkuda uudseid ja paremaid teenuseid, muutub järjest tõsisemaks arutelu selle üle, kui vastuvõetav on avalikus ruumis andmete kogumine inimeste endi jaoks.

Erinevate sensorite kogutud info kasutamine ühiskondliku turvatunde ja kaitse hüvanguks on väga päevakajaline ka praeguses situatsioonis, kus paljudes riikides on kehtestatud eriolukord.

Näiteks on inimeste kehatemperatuuri mõõtvad termokaamerad seatud üles transpordisõlmedesse ja avalikesse asutustesse ning mõnes riigis on kasutusel isegi mobiilirakendused, mis näitavad viirusega nakatunud inimeste liikumisteid.

Näiteid sensoritega kogutud andmete kasutamisest saab tuua paljudest eluvaldkondadest. Liiklemisel võimaldavad sensoritega varustatud valgusfoorid "rohelist lainet" luua, parklates oskavad kaamerad sõidukit tuvastada ning targad autod hindavad jooksvalt, kui ärgas on parajasti roolis olev juht ning kui ohutult ta liikleb.

Samuti pakuvad kindlustusseltsid soodsamaid tingimusi neile liiklejatele, kes järgivad liiklusreegleid. Infot liikluskäitumise kohta salvestavad sõidukisse paigutatud sensorid.

Eestis ei ole inimeste suhtumist sensorite abil kogutud andmete kasutamisse kuigivõrd uuritud, kuid teema avamisel saab tugineda hiljuti valminud tööle, milles Hollandi Rathenau instituudi teadlased selgitasid inimeste arvamust sensoritega kogutud andmete kasutamise kohta avaliku korra hoidmiseks ja elukvaliteedi tõstmiseks.

Holland on sensorite kasutamisel üks aktiivsemaid riike ning sealset kogemust, kuidas politsei, eraisikud ja ettevõtted teevad koostööd andmete vahetamisel, on sageli eeskujuks toodud.

Uuringu tulemusel leiti, et inimeste suhtumine sõltub suuresti kontekstist, milles erinevaid sensortehnoloogiaid kasutatakse. Seejuures on eriti oluline, mis keskkonnas sensoreid kasutatakse (privaatsfäär, vaikne avalik koht, rahvarohke avalik koht) ning kui turvaliselt inimesed ennast selles keskkonnas tunnevad (ohutu, veidi ohtlik, väga ohtlik).

Ootuspäraselt ei kiida inimesed heaks sensorite kasutamist eramajades või vaiksetes avalikes kohtades, kus subjektiivne ohuhinnang on madal. Sensorite kasutamist aktsepteeritakse rahvarohketes avalikes kohtades ning olukordades, kus inimeste ohuhinnang on kõrgem, kuid ka sel juhul peab olema täidetud mitu olulist tingimust.

Avaliku sektori asutused peaksid tagama, et sensorite kasutamine tekitab usaldust, avalikkusele antakse alati arusaadavat ja läbipaistvat teavet, privaatsustingimusi võetakse väga tõsiselt (privacy-by-design põhimõtete rakendamine), sensorite kasutamine ei põhjusta diskrimineerimist ning võimaldab tõendatult suurendada avaliku sektori tõhusust. Selliseid universaalseid reegleid võiks järgida nii avalik sektor, ettevõtted kui ka kodanikud.

Uuringust selgus, et sensortehnoloogiate kasutamisel tuleks lisaks turvalisuse ja privaatsuse vahelisele dilemmale arvestada laiema väärtuste valikuga – näiteks pidada silmas ka demokraatlikke õigusi, tõhusust, tulemuslikkust, uuendusmeelsust, läbipaistvust, elukvaliteeti ja inimkontakte. Viimase puhul on huvitav, et inimesed ei soovi, et sensorite kasutamine vähendaks politseinike kohalolekut ja kontakti nendega.

Teisisõnu, sensorite kasutamise eesmärk ei peaks olema politseinike asendamine, vaid politseijõudude töö ning politseinike ja avalikkuse suhete parandamine.