Oliver Laas: isikuandmete müük ja isiklik kontroll
Informatsiooniühiskondades on andmed üheks peamiseks jõukuse allikaks. Üksikisikutel oma isikuandmetega kauplemise võimaldamine võiks tagada täiendava sissetuleku ning suurendada individuaalset kontrolli oma andmete üle, leiab Oliver Laas Vikerraadio päevakommentaaris.
Covid-19 pandeemia poolt põhjustatud majanduslangus on tekitanud arutelu senise kolme peamise rikkuse jaotamise mehhanismi – palkade, kinnisvara ja ettevõtete omamise – kõrvale neljanda mehhanismi loomise üle, et leevendada kahju nii inimestele kui ka majandusele.
Eestis ning mujal maailmas on need arutelud keskendunud peamiselt kodanikupalgale. Kuid kodanikupalga kõrval on veel üks majanduslik ressurss, mille kasutamise üle on aastaid vaieldud – isikuandmed.
Isikuandmeteks võib nimetada nii sellised andmeid, mis käivad mõne indiviidi kohta ja mille põhjal on võimalik teda identifitseerida – tuvastada tema nime, isikukoodi, sünniaega jne – kui ka andmeid, mis on indiviidiga seostatavad, näiteks teda puudutavad meditsiinilised, hariduslikud, majanduslikud ja teisedki andmed.
Kuigi riigid ja ettevõtted on erinevatel eesmärkidel isikuandmeid kogunud enne informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate laialdast kasutuselevõttu, on viimane muutnud võimalikuks isikuandmete varasemast ulatuslikuma kogumise, talletamise ning töötlemise. Selle tagajärjel loodud profiilid võivad olla üpris üksikasjalikud ning on seetõttu ka majanduslikult väärtuslikud, sest võimaldavad näiteks klientide üksikasjalikku sihtgruppideks jaotamist ning trendide ennustamist.
Näiteks Acxiom teatas 2018. aastal, et nende kogutud andmed võimaldavad 2,5 miljardi tarbija iseloomustamist kuni 10 000 erineva omaduse lõikes, mille hulka kuulus perekonnaseis, eluaseme suurus, tervislik seisund jne.
Interneti levik on muutnud laialdase andmete kogumise lihtsamaks ning teinud võimalikuks selliste platvormide loomisele keskendunud ettevõtete esilekerkimise nagu Google või Facebook, mis ise sageli sisu tootmisega ei tegele, sest valdav osa nende tulust tuleb reklaami müügist ning oma platvormidele rohkem kasutajaid meelitavate teenuste arendamisest.
Mitmed neist teenustest sõltuvad samuti kasutajate poolt tasuta loovutatud andmetest. Näiteks Google Translate tõlgib tekste nii tehisnärvivõrkude abil kui ka statistiliselt, tuvastades mustreid eelnevalt inimeste poolt tõlgitud tekstidest ja vabatahtlike poolt lisatud parandustest koosnevas andmebaasis. Kasutajate jaoks on nende ja teiste platvormide tasuta kasutamise hinnaks oma isikuandmete platvormi looja käsutusse andmine.
Jaron Lanier on leidnud, et automatiseerimisest tingitud kasvava tööpuuduse tingimustes tuleks tasuta teenuste pakkumise asemel kasutajatele mikromakseid teha iga kord, kui ettevõte nende poolt loovutatud andmete kasutamise pealt kasumit teenib. See tähendaks, et näiteks Facebook peaks kõigile oma kasutajatele väikese summa raha üle kandma iga kord, kui see neilt kogutud andmete põhjal oma platvormil reklaami müüb.
Sellises süsteemis muutuks platvormide kasutamine tasuliseks, kuid inimestel oleks suurem kontroll oma andmete üle ning nad saaksid ise otsustada, millistele ettevõtetele oma andmeid müüvad, et nende pakutud teenuseid tarbida. Ühtlasi oleks kasutajate privaatsus paremini kaitstud, sest nende isikuandmete kasutamine oleks tasuline.
Jättes kõrvale majandusliku küsimuse sellise süsteemi tasuvusest (kas mikromaksete suurus ja sagedus oleks mingisuguse märkimisväärse tulu teenimiseks piisav?), jääksid alles selle rakendamisega seotud tehnilised väljakutsed, sest see eeldaks internetis andmeedastuse muutmist selliselt, et andmete allikas ja kasutamise ajalugu oleksid alati tuvastatavad.
Kuna hetkel kasutusel olev hüperteksti edastusprotokoll midagi sellist ei võimalda, siis on alternatiivina välja pakutud krüptoraha bitcoin aluseks oleva plokiahela kasutamist. Tegemist on hajusandmebaasiga, millesse talletatud kirjeid saab muuta ainult võrgu enamuse konsensusel ja kõigi järgnevate kirjete muutmise hinnaga.
Selle tehnoloogia poole on pöördunud näiteks isikuandmetega kauplemise mudelit juurutada püüdvad idufirmad, mis pakuvad klientidele võimaluse oma isikuandmeid spetsiaalse rakenduse kaudu sobiva pakkumise teinud ettevõtetele müüa.
Hetkel ei ole siiski selge, mil määral oleks selline lahendus kooskõlas Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärusega, mis eeldab, et alati leidub vähemalt üks andmeid töötlev juriidiline isik, kes on vastutav määruse täitmise eest, sest plokiahelad on üldiselt detsentraliseeritud.
Kuna plokiahelates muutuste tegemine on vaevarikas, siis ei ole ka kindel, et sellist tehnoloogiat kasutavad lahendused suudaksid tagada selle, et inimese soovil tema andmed andmebaasist kustutatakse.
Määrusega kooskõlaliste lahenduste väljatöötamine siiski käib ning teatud tingimustel võiksid need ka kaasa aidata üldmääruse sätete jõustamisele.
Informatsiooniühiskondades on andmed üheks peamiseks jõukuse allikaks. Üksikisikutel oma isikuandmetega kauplemise võimaldamine võiks tagada täiendava sissetuleku ning suurendada individuaalset kontrolli oma andmete üle.
Kui ma oman enda andmeid nagu ma oman autot, siis oleks tegemist võrdlemisi tavapärase ostu-müügi tehinguga. Aga kui ma mitte ei oma enda andmeid, vaid olen nende poolt konstitueeritud, siis võiks enda andmete müüki vast võrrelda enese müümisega, mis võib, sõltuvalt vaatenurgast, olla oluliselt probleemsem.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel