Jutu aluseks on Vene ajakirjaniku ja poliitikavaatleja Andrei Kolesnikovi inglise keeles ilmunud raamat "Vene mõtlemise sulgumine. Kuidas Putini ideoloogia võttis rahva pantvangi" (Andrei Kolesnikov, The Closing of the Russian Mind. How Putin's Ideology Took the Nation Hostage", 2026).

Olen Kolesnikovi kirjutisi ka varem kasutanud, teda ilmub läänes, ta on endine Carnegie Fondi Moskva keskuse analüütik ja praegu Novaja Gazeta kaastööline. Kolesnikovi puhul on huvitav see, et ta jätkab oma mõtete avaldamist Venemaal elades. Ise märgib ta raamatus, et temasuguseid on vähe, kuid nad ei tundvat end sugugi isoleerituina, korraldavad vestlusringe kellegi korteris või kohvikus ja elavad oma elu edasi.

Raamatu idee olevat tal sündinud perekonnaga Pariisis kohvikus istudes. Ehk siis ta saab vabalt reisida. See kõik tundub üllatavana, kui arvestada, et praegused Vene võimud saadavad aastateks trellide taha inimesi juba kasvõi mingi vana postituse eest. Kolesnikov on seni võimudelt ära teeninud vaid välisagendi tiitli, kuid kirjutiste avaldamist Vladimir Putini režiimi kriitikaga see ei takista.

Jääb mulje, et teda hoitaksegi näitena meediavabaduse olemasolust Venemaal, aga ei saa inimesele ette heita, et tal on tublisti vedanud. Ka nõukaajal oli ju intelligentsi seas neid, kes said välismaal käia ja sellega režiimi liberaalsust demonstreerida.

Aga nüüd raamatust, milles Kolesnikov nimetab Putini režiimi personalistlikuks autokraatiaks, kuid termin ei olegi ehk tähtis, kaalukam on režiimi kirjeldus ja see on paljuski tuttav. Muide, raamatu peamine väärtus ongi selle ilmumine inglise keeles. Venemaad pidevalt jälgivate inimeste jaoks ei pruugi seal väga palju uut olla, kuid lääne inimesele peaks see kasulik lugemine olema. Ei ole küll kõigega nõus, kuid see selleks.

Kolesnikov kinnitab, et Putini juhtiva mõtte kohaselt on Venemaal oma, eriline tee ning Vene kodanikud peavad alluma tema reeglitele, kui ta riiki selle unikaalse saatuse suunas tüürib. Vene identiteedi sümbol on Putini jaoks territoorium, mis on talle, sarnaselt Staliniga, üks kindlaid väärtusi.

Nii Stalini ajaga kui ka varasema tsaari-Venega on Putini režiimil palju ühist. Nagu läbi sajandite, nii kehtib Venemaal ka praegu lihtne loogika, et riigi suuruse nimel võib ohverdada sadu tuhandeid ja vajadusel ka miljoneid inimelusid. Selle ideoloogia kohaselt ei maksa inimelu midagi ja kõrgema eesmärgi nimel võib selle alati loovutada.

Mõneti sarnaneb Putini rajatav mudel nõukariigiga, kuid sisemiselt on see täiesti erinev. Nõukogude pärand on hierarhiline haldussüsteem, riigikesksus ja riigi sakraliseerimine. Ka nomenklatuur on paigas, nagu ka süsteemi korporatiivsus.

Putin mõtleb rohkem imperiaalse Venemaa terminites, nõukariik on talle vaid Vene idee või imperiaalse unistuse üks avaldumisvorm. Ukraina sõja alguse järel püüdis Putin täita massiteadvuses tekkinud ebakindluse tühikut uue ideoloogiaga, mis pandi kokku vanadest Vene ja nõukogude ideoloogilistest vooludest. Putini režiim on arenenud kontrollitud demokraatiast läbi autoritaarsuse neototalitaarseks või hübriidtotalitaarseks, ühendades enamuse vaikimise ja rahva režiimi kuritegudes kaasosaliseks muutmise.

Raamatu üks tähtsamaid tähelepanekuid on see, kuidas õpitud ükskõiksus ja passiivne konformism muutusid keskmise venelase peamiseks käitumismalliks. Ideoloogiaturul on vaid üks toode, mis on võimude poolt lubatud ja see muutub iselaadseks laiatarbekaubaks, kuna igaüks kannab seda. See on peavool, kuid võiks öelda, et ka mood praegusel Venemaal.

Kuna Venemaa moderniseerumises läänele järele ei jõudnud, otsustati asuda demoderniseerumisele ehk ajaloos tagasi liikumisele. Otsides tulevikku minevikus on putinism oma eesmärgi kaotanud. Ainus tulevikusiht on võitlus läänega, kuigi võitu selles ei ole võimalik sõnastada.

Kolesnikovi arvates on riigi normaliseerimiseks esmane tingimus loobumine Vene imperiaalsest ideest ja ka parasiitliku naftariigi neototalitaarsest mudelist. Normaliseerumisele peab aga eelnema vene rahva koha põhjalik moraalne ja ideoloogiline ümbermõtestamine. Kolesnikov nimetab seda vene teadvuse taasavamiseks, kuigi õigem oleks vist lihtsalt avamine, kuna see teadvus ei ole kunagi avatud olnudki.

Kolesnikov arvab ka, et Ukraina sõjas on rahu võimalik vaid juhul, kui Putin otsustab, et impeerium on taastatud ja maailm taas jagatud suurvõimude vahel ja ta lisab, et vaevalt Putin seejärel kaugemale läände püriks. Selles ei saa minu arvates küll sugugi kindel olla…

Mis puutub vene inimesesse, siis see on harjunud elama brutaalse relvakonflikti tingimustes. Suur osa on leppinud, et praegustes oludes tuleb veel kaua elada ja seetõttu vaja kohaneda. Elanikkonna enamus ei pruugi end režiimiga samastada, kuid nad koonduvad Kremli ümber, mis nende silmis võitleb riiki hävitada püüdva lääne vastu. Selles mõttes on massiteadvuse töötlemine Venemaal olnud edukas.

Putini režiimi hoiavadki vee peal elanikkonna ükskõiksus, oportunism ja kohanemisvalmidus. Orwellilikus düstoopias on ju võimalik elada, eriti kui turumajandus kaupade ja teenustega endiselt toimib. Olukorda võiks ehk kõigutada vaid üldmobilisatsiooni väljakuulutamine.

Kõik Venemaa senised reformikatsed on liiva jooksnud poliitiliste kompromisside, poliitilise tahte puudumise ja ideoloogiliste stereotüüpide ületamise võimetuse tõttu ning selle taga on olnud liidrite ning eliidi hirm võimu kaotamise ees.

Möödunud sajandi lõpul toimus katse, kuid see jooksis liiva. Sotsiaalselt oli tollal suurim probleem selles, et turumajandus tootis Venemaal lääne mõistes standardse tarbijatüübi, aga see ei tootnud kodanikku. Ehk tekkis turumajandus tarbijatega, kuid riik ilma kodaniketa. Tarbija ei näinud seost vaba turu ja poliitilise demokraatia vahel. Ja ei näe seda praeguseni. Ilma demokraatiata moderniseerumist paraku ei toimu, eriti impeeriumis.

Öeldakse, et Venemaal tuleb kaua elada, et näha vabaduse taastumist. Ja kui te veel kauem elate, siis võite ära näha ka uue, järjekordse despotismi saabumise.