Kooliaasta algusele kohaselt on viimastel nädalatel meediakajastuses olnud kõnekateks teemadeks nii õpetajate palgaläbirääkimised kui ka 24. septembri üliõpilaste meeleavaldus läbipõlev eesti tulevik.

Tallinnas ja Tartus toimunud üliõpilaste meeleavaldused käsitlevad tänavust ülikoolielu mitte niivõrd tavapärase pingutust nõudva eluetapina, kuivõrd Eesti kõrgharidussüsteemi vajakajäämisena. Sotsiaalmeedias, ajakirjanduses ja ülikooli infolehtedel üllitatud pealkirju lugedes võib jääda mulje, et Eesti kõrgharidus on kokkukukkumise äärel.

Kui aga astuda igapäevastest uudistest samm tagasi ja vaadata suurt pilti, ilmneb sootuks teistsugune tegelikkus, kohalik traagiline narratiiv leiab pinda inimajaloo soodsaimates ja üliõpilassõbralikemais tingimustes. Lihtsustatult öeldes elab nii tänapäevase maailma kui ka lähiajaloo laiemas kontekstis keskmine Eesti üliõpilane hariduslikus paradiisis.

See muutub eriti selgeks, kui kõrvutada Eesti mudelit teiste rahvusvaheliste süsteemidega. Ameerika Ühendriikides toob bakalaureusekraadi omandamine sageli kaasa kuuekohalise õppelaenukoorma, sundides noori alustama oma tööelu tõsiste finantskohustustega. Kusjuures laenu tasumine võib võtta aega kümneid aastaid peale kooli lõpetamist ning neist kohustustest on pea võimatu vabaneda, isegi pankrot ei vabasta laenu tagasimaksmise kohustusest.

Aasias nõuavad ülikooli sisseastumine ja seal püsimine aastaid kestvaid kurnavaid 12 kuni 16-tunniseid õppepäevi, toimudes ülimalt konkurentsitihedas keskkonnas, mis ei jäta ruumi vabale ajale ega õppetöövälisele eneseteostusele, osakoormusega töötamisest rääkimata.

Ühtaegu tasub pilgu heita ka Euroopasse. Saksamaa ülikoolides on kursuseid, kus mahutatakse ühele loengule üle 2000 üliõpilase, õppejõud ei tea su nime ning ained on üles ehitatud nii, et üle 70 protsendi osalejatest kukub läbi.

Õli lisab tulle õpilaste eksmatrikuleerimine eksamite mitmekordse läbikukkumise puhul, ning võimalik üleriigiline keeld (bundesweite Sperre), mis välistab võimaluse samal erialal õpinguid jätkata mistahes Saksamaa ülikoolis.

Kõige ülaltoodu taustal saab keskmine Eesti üliõpilane täielikult rahastatud ja tasuta kõrghariduse riigis, mis püsib Euroopa haridusedetabelite tipus, võttes kursuseid, kus õppejõud on märkimisväärselt kättesaadavamad ja sageli pakuvad isegi isiklikku juhendamist.

Veel enam ilmestavad Eesti kõrgharidussüsteemi kõrget taset üleeuroopalised programmid nagu Erasmus+. Eesti kõrgharidussüsteem ei paku mitte ainult tasuta kodumaist diplomit, vaid praktiliselt maksab tudengitele reisimise eest.

Läbi selliste programmide on Eesti üliõpilastel võimalus saada märkimisväärseid igakuiseid elamistoetusi, mille kulul elada Euroopa suurlinnades, õppida maailma tippülikoolides ja kogeda erinevaid kultuure.

Valitsuse tagatud tasuta õpe, Eesti ülikoolide lepingud teiste rahvusvaheliste ülikoolidega ja täielikult rahastatud mobiilsus on tohutu poliitiline saavutus, mitte süsteemne ebaõnnestumine.

Asjaolu, et kohalikud tudengid peavad tasuta ja rahvusvaheliselt integreeritud Euroopa mudelit kriisiks, üksnes demonstreerib, kui isoleerituks on kodune arutelu muutunud. Suur osa isolatsioonist tuleneb sellest, et üliõpilaste meeleavaldusi õhutavad väited põhinevad suurel määral liialdustel, eriti neil, mis puudutavad akadeemilise koormust.

Näiteks näeb ametlik standard ette, et üks ainepunkt nõuab ligikaudu 26 tundi tööd. Tegu on 2000. aastate algusest pärineva mõõdikuga, mida tudengid sageli tsiteerivad, et matemaatiliselt tõestada oma ületöötamist.

Tähtis on aga ära tunda, millal teooria ja praktika lahku lähevad. Paberil on ühe ainepunkti hinnanguline maht tõepoolest 26 tundi tööd, see arvutus eirab aga tänapäevase digitaalse tõhususe reaalsust. Kaasaegse tehnoloogia, digitaalsete tööriistade ja tehisintellekti nutika kasutamisega saab formaalselt 26-tunnise mahuga ülesande sageli selgeks tehtud ja ära esitatud murdosa ajaga, mõnikord lausa kolme tunniga.

Üliõpilaste jaoks, kes on vähegi tehnikaga kokku puutunud – tänapäeval märkimisväärne enamik –, on akadeemiline koormus üllatavalt hallatav. Sestap kaotavad keskmise üliõpilase jaoks argumendid ainepunktide üleliigsest koormusest oma usutavuse ja hoopiski tekitavad küsitavusi kaeblejate õppemeetodite kohta.

Loomulikult on akadeemiline koormus ainult üks osa protestide retoorikast, mis keerleb suuresti elamiskulude ja tõsiasja ümber, et riiklikud toetused ei pruugi katta täielikult Tallinna või Tartu turuhinnaga üüri. Tõusvad üürihinnad ja inflatsioon on reaalsed majanduslikud tegurid, kuid nende käsitlemine ülikoolisüsteemi struktuurse probleemina eirab täiskasvanuks saamise olemust.

Osalise tööajaga töötamine õpingute kõrval ei ole tingimata traagika ega rõhumise märk, see on iseseisva täiskasvanuelu igati ootuspärane osa. Oodata lohutusauhinda ja õlalepatsutust oma aja planeerimise ning osakoormusega töökoha pidamise eest on kohane pigem lapsele, mitte noorele iseseisvuvale täiskasvanule.

Tasuta kraad annab haridusliku vundamendi, see ei luba maksumaksja kulul täielikult doteeritud eraviisilist luksuslikku elustiili. Isikliku eelarve haldamine, oma kulude nimel töötamine ja konkureerivate kohustuste tasakaalustamine on universaalsed täiskasvanuks saamise verstapostid, mis harva väärivad pikemaid läbirääkimisi või enneolematut kaastunnet.

Tõsiasi on, et enamik üliõpilasi teevadki täpselt seda. Nad töötavad osakoormusega, säästavad mõistlikult, hoiavad oma kulud kontrolli all ja saavad oma eluga suurepäraselt hakkama. See on tuhandete noorte igapäevane toimiv reaalsus. Rutiinse täiskasvanuelu sildistamine süsteemse rõhumisena on ebamõistlik.

Tõelise struktuurse puudujäägi asemel tasuks ehk ülikoolilinnakute aktivismi hiljutist kasvu vaadelda pigem noorusliku ühtekuuluvuse kaudu. Üks konstruktiivne seletus on, et meeleavaldused toimivad üritustena, mis pakuvad noortele võimalust pidada ühist diskussiooni, väljendada oma identiteeti ja kuuluda ühte oma eakaaslastega. Kogunemistel osalemine pakub üleminekuperioodil käegakatsutavat kogukonnatunnet ja ühist identiteeti.

Paljud üliõpilased siiski nendel aktsioonidel ei osale, sest nad on olemasoleva süsteemiga rahul või tulevad sellega oma igapäevases elus edukalt ja ilma suurema kurtmiseta toime. Samal ajal muudab meeleavaldajate retoorika tavapärase majandusliku kohanemise olemuslikuks kriisiks, võimendades häälekat vähemust üle vaikse ja rahuloleva enamuse.

Kuigi avalikke süsteeme ja ühiskonna institutsioone peabki pidevalt kriitilise pilguga hindama ja pidevalt arendama, ei saa me kaotada silmist suurt pilti. Eesti kõrgharidussüsteem pakub maailmatasemel teadmisi, enneolematuid enesearenguvõimalusi ja rahvusvahelist mobiilsust. Kuidas üliõpilased selle süsteemiga ümber käivad ja seda ära kasutavad, on endiselt isikliku algatusvõime, distsipliini ja iseloomu küsimus.

Kui vaadata hetkeks kaugemale kohalikest häirekelladest, asendades need globaalse ja ajaloolise perspektiiviga, võib tähelepanelik kõrvalseisja märgata, et Eesti kõrgharidus on jätkuvalt tähelepanuväärne stardiplatvorm noortele, kes on valmis omaks võtma eluterve väljavaate, oma tuleviku eest vastutama ja selle nimel töötama. Meile eelnevad põlvkonnad on saavutanud edu oluliselt keerulisemates tingimustes, seega tasub ära kasutada iga praegust võimalust ja anda endast parim.