Aivar Hundimägi: riiklike toetuste hookuspookus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erik Prozes

On oluline, et Eesti ettevõtted ei harjuks ettevõtluse laiapõhjalise toetamisega ja ühiskond oleks iga uue meetme osas konstruktiivselt skeptiline. Ettevõtlus ei vaja toetust, vaid võrdset kohtlemist, leiab Aivar Hundimägi Vikerraadio päevakommentaaris.

Viimastel kuudel on paljude Eestis ettevõtjate suust kostnud arvamus, et riik peab erinevate moodustega ettevõtlust toetama. Ja poliitikud on erinevaid abimeetmeid loonud ning ettevõtlusesse maksumaksjate raha suunanud. Koroonakriis on abirahade hulka järsult kasvatanud.

Selles toetuste sajus ei tohi kaotada kriitilist meelt ning tuleb jälgida, et toetused läheksid selleks, milleks nad on mõeldud. Alati see nii ei ole, sest kui kuskilt on saada raha, siis on kohe ka kohal need, kes end toetuskõlbulikuks väänavad. Ühest sellisest näitest kirjutas eelmise nädala Äripäevas ajakirjanik Kristjan Pruul.

Ametnikud ja poliitikud mõtlesid aastaid tagasi taastuvenergia kasutamise hoogustamiseks välja väiketootjatele mõeldud toetusmeetme. Väikese päikesepargi rajaja saab küsida riigilt keskmiselt 2500 eurot taastuvenergiatoetust ühe 50-kilovatise jaama kohta. Selle abimeetmega sooviti ärgitada korteriühistuid ja põllumehi enda tarbeks päikeseenergiat tootma.

Tegelik elu osutus teistsuguseks. Mõned suuremad turuosalised haistsid võimalust vähendada suurte päikeseparkide tasuvusaega. Skeem on lihtne. Kuna toetust saavad väikesed jaamad, siis tuleb üks suur päikesepark tükeldada ehk tekitada suure päikesepargi sisse palju pisikesi päikesejaamade kobaraid. Visuaalselt on justkui tegemist ühe pargiga, aga paberil võib selle pargi koosseisu kuuluda mitukümmend väiksemat.

Nii voolab väiketootjatele mõeldud toetus jokk-skeemi kasutades hoopis suurte tootjate taskusse, kes saavad endale konkurentsieelise nende ees, kes taolist skeemi ei kasuta.

Skeemi populaarsusest annab aimu see, et praegu on Elektrilevil menetluses 240 megavati jagu päikeseparke. Sellest 240 megavatist moodustavad koguni 200 megavatti sellised taotlused, mille taga on projekt rohkem kui ühest päikesejaamast. Kõik need 200 megavatti ei ole kobarad kuskil põldudel ehk kõik pole loodud toetusrahadega skeemitamiseks, kuid suuri päikesekobaratest koosnevaid parke on töös kümneid.

See ei ole ainus näide toetustega toimuvast hookuspookusest. Koroonakriisi puhkedes otsustas riik pakkuda ettevõtjatele palgaabi, et viimased ei hakkaks töötajaid massiliselt koondama.

Meede oli mõeldud neile, kelle tulud järsult ja ootamatult kukkusid. Kriteeriumiteks määrati vähemalt 30 protsendi suurune käibe langus, 30 protsendi suurune töömahu vähenemine või 30 protsendi suurune palkade langetamine. Nendest kolmest pidi olema täidetud kaks.

Palgaabi kõlbulikuks hakkasid end muutma ka need firmad, mis tegelikult nende kriteeriumide alla poleks sattunud. Tekkis isetäituv ennustus. Kui üheks kriteeriumiks oli 30 protsendi suurune palkade langus, siis just nii palju ka palgad langesid. Kui käibelangus ei vastanud abikõlbulikule piirile, siis nihutati osa käibest paberil hilisemaks.

On hea, et juunist muutusid palgaabi reeglid karmimaks.

Äripäev tõdes hiljutises juhtkirjas, et Eestist on saanud toetuste vabariik, kus üha suurema osa ettevõtete käibest moodustavad mingisugused toetused ja toetuste hankimise projektikirjutamise oskusest on saanud uus kirjakeel. Eesti pole siin loomulikult üksi. Sama on toimunud teistes lääneriikides.

On oluline, et Eesti ettevõtted ei harjuks ettevõtluse laiapõhjalise toetamisega ja ühiskond oleks iga uue meetme osas konstruktiivselt skeptiline. Ettevõtlus ei vaja toetust, vaid võrdset kohtlemist, ausat konkurentsikliimat ja avalikult sektorilt investeeringute tagant tõukamist, millele saaksid kõik kandideerida.

Halvemal juhul takistab ettevõtete otse toetamine majandusel uuenemast, raiskab piiratud ressursse valedele sihtmärkidele, moonutab ettevõtete konkurentsiolukorda ja võtab üldse elujõu turumajanduse toimimiselt. Toetusel on veel üks halb omadus. Ta kipub end kordama. Annad ettevõttele korra, tahab ta veel.

Maksumaksja raha häda on see, et ehkki me kõik justkui seda rahakotti täita aitame, pole sellel just seetõttu peremeest. Peremeheta rahal on nii lihtne voolata kohtadesse, kuhu ta ei peaks ega tohikski minna. Reedel Äripäevas kirjeldatud päikeseparkide jokk-skeem on üks ilmekas näide.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: