Mati Sepp: vibujahist läbi jahimehe silmade ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mati Sepp
Mati Sepp Autor/allikas: Erakogu

Jahimees Mati Sepp leiab, et vibuga jahipidamise õigust metskitsedele ei peaks Eestis lubama. Vibujahi suurimaks varjuküljeks on tema sõnul teadmatus, mida jahimehed metsas tegema hakkavad.

Eestis on lubatud vibuga jaht väikeulukitele juba üle kuue aasta, aga olukord jahinduse maastikul on jõudnud nii kaugele, et vibuga jahipidamise õigust soovitakse metskitsedele. Põhjendusi, miks vibujahti lubada metskitsedele, leidub seinast seina: paljud riigid juba seda lubavad, see võimaldab vaikselt asulate läheduses jahipidamist ja metskitsede arvukust on vaja ohjata jne. Leedu keskkonnaminister samas keeldus vibujahi lubamisest.

Kuid, mis on vibujahiga seotud tõsisemad kitsaskohad? Sellisel teemal üldjuhul jahimehed sõna ei võta, aga teen enda puhul erandi ja jagan natuke võimalikke kitsaskohti. Samas tasub meeles pidada, et nii vibu kui tulirelvad õigetes kätes on tõesti väga efektiivsed küttimise vahendid, aga siinkohal tulebki nüüd välja esimene ja ilmselt kõige tõsisem probleem vibujahis või jahinduses üldisemalt. Vibuga jahti pidav jahimees peab suutma kontrollida oma emotsioone, olema võimeline adekvaatselt hindama saaklooma ja enda vahelist kaugust, suutma noole teele jäävaid takistusi tuvastada enne noole lendu laskmist ja kindlasti omama head laskmise oskust.

Loomad jäävad metsa surema

Kogematuse ja puuduliku laskeoskuse tulemuseks on enamasti haavatud uluk, kes väga kehva lasu puhul jääks lihtsalt metsa surema. Haavatud ulukite teemal üldjuhul jahimehed ei kõnele, aga alati leidub erandeid. YouTube on selline huvitav koht, mis isegi annab natuke aimu, millisena hakkaks metskitse vibujaht Eestis olema, kui seda lubada. Eesti jahimehed käisid Soomes vibudega hirvejahil. Ausalt öeldes mind lausa hämmastas, et vibukütt Eestist oli jahikaadrid üles filminud ja neid veel avalikult kõigile jaganud ja samal ajal soovivad nad saada Eestis metskitse vibuga laskmise õigust. Saaki nad said, aga ühte looma lasti näiteks nõnda, et ainult karvad jäid maha (seda, kas nool jäi põgenenud looma kehasse või mitte, videos ei mainita) ja kolmanda looma puhul isegi nelja meetri pealt ei suudetud tabada õiget kohta ja nool tabas peamiselt mao piirkonda, kuigi loom siiski saadi kätte.

Ilmselt hakkaks Eestis metskitse vibujaht sarnaselt välja nägema, et esmalt ikka katse ja eksituse meetodil ja aja jooksul suureneks vibuküttidel kvaliteetlaskude protsent, aga haavatud ulukeid tuleks kindlasti ette ja paratamatult mõnedki neist jääks metsa surema. Põhimõtteliselt lisaksime vibujahiga jahinduse hetkeolukorrale lisaprobleeme, mida ühiskond saaks kritiseerida. Kuid siis on juba hilja enam midagi muuta - kui lask on tehtud, vibujaht lubatud, siis seda enam tagasi võtta vaevalt keegi sooviks ja tehtud lasku ei tee keegi olematuks.

Rohkem hunte ja ilveseid 

Kui lähtuda seisukohtadest, miks soovitakse vibujahti pidamist metskitsedele, siis peamine põhjus paistab olevat metskitsede kõrge arvukus. Loomad tekitavad oma elutegevusega metsaomanikele palju majanduslikku kahju. Samas metsloom sööb ikka seda, mis on kõige maitsvam, kergesti kättesaadav ja paraku on lagedaks raiutud metsaalasid üle mõistuse palju ja sinna istutatakse alatasa kõike head-paremat kitsedele - peamiselt küll kuuske ja mändi. Külluslik, energiarikas toit koos pehmete talvedega tagab hea sigivuse ja ongi metsaomanike jaoks suur probleem käes.

Kindlasti aitaks maaomanike probleeme metskitsedega kordades paremini leevendada suuremal arvul huntide ja ilveste arvukus. Ilveste ja huntide kõrgem arvukus metsas oleks ühiskonna jaoks aktsepteeritavam lahendus, kui vibuga metskitsi küttivad jahimehed. Aga selleks, et metsas oleks kasvõi ilveseid rohkem, tuleb esmalt  täies ulatuses ohjesse saada ilveste suunal tehtav salaküttimine. Ning jahimeestele tuleb kuidagi sõbralikult selgitada, et hundid võivad metsas samu loomi süüa, mida jahimehed trofee ja liha eesmärgil kütivad. Hetkel on jahimeeste poolt üsna palju pingeid näha huntide suunal - osaliselt seetõttu, et hundid tükivad sööma näiteks kasvõi metssigu. Eestis elutseb kõigest umbes 200 hunti ja kui neid on nõks rohkem, siis see ei tohiks tükki küljest võtta kelleltki.

Jahiturismi uus sissetulekuallikas

Kui huntide teemalt edasi minna ja mõelda, miks osadele jahimeestele on näiteks metssigade kõrge arvukus oluline, siis siit paistavad tihti majanduslikud huvid. Vibujaht avaks jahiturismile uue tulusa sissetulekuallika. Sokusarved on juba arvestatav trofee, mille eest välismaa jahiturist on nõus raha välja käima, eriti kui sokkudele saaks pidada vibuga jahti. Eesti jahiturism teab üsna hästi, et välismaa jahituristid pole huvitatud rebaste või kährikute küttimisest ei vibu ega püssiga, aga vibuga metskitse jaht võib hea reklaami korral olla tõeline rahaauk.

Trofeede kogumine on jahimeeste seas üle maailma väga populaarne ja mida võimsamad on sarved kütitud ulukil, seda tehtum jahimees oled. Kaldun arvama, et Eesti jahindus on juba hetkel liigselt trofee ja liha pärast jahipidamise usku ära läinud ja tagaplaanile on jäänud arusaam, mida jahindus endast üldsegi peaks kujutama. Jaht suurulukitele on Eestis muutunud paljuski heaks ajaviiteks ja hobiks, mida harrastatakse üha enam jõukamate ühiskonnaliikmete poolt. Põhjus on väga lihtne - looma tabamine tekitab inimeses meeletult hea tunde ja suure adrenaliinilaengu.

Vibuga jahtides oleks selle adrenaliinilaengu saamise võimalus kordades suurem, sest jaht on keerulisem kui tulirelvaga. Kas Eesti jahindus peaks toetama adrenaliini saamise võimalusi või peaks olema ikkagi looduses tasakaalu hoidmise eesmärgil läbiviidav tegevus? Mina jahimehena arvan, et jaht ei tohiks olla üle mõistuse lõbus ja naudingut pakkuv tegevus. Loomade küttimine peab jääma looduse tasakaalu hoidmise eesmärgiks ja tulirelvad juba tagavad selle võimaluse 100 protsendi ulatuses.

Suurim varjukülg teadmatus 

Vibujahi suurimaks varjuküljeks on teadmatus, mida jahimehed metsas tegema hakkavad. Paratamatult oleme hetkel olukorras, kus keegi täpselt ei teagi, mida jahimehed metsas korda saadavad. Õhtuti on kuulda ainult püssipauke, aga sellest, kas tegutsetakse seaduse raamides, pole enamasti õrna aimugi, kaasa arvatud keskkonnainspektsioonil, kes peaks jahindust ohjama. Isegi suurte ühisjahtide üle puudub paljuski kontroll. Kui keskkonnainspektor soovib teha üllatuskontrolli suur jahile, peab ta nagu nõela heinakuhjast taga otsima, sest ametnikel pole vähimatki infot, mis päeval jahid toimuvad, kus kohas jne...

Tihtilugu lähevad keskkonnainspektorid lihtsama vastupanu teed ja helistavad jahijuhatajale, et teada saada, kus ühisjaht toimub. Kui seal midagi valesti oligi, on kohalejõudmise ajaks juba kõik korras, kuna inspektorite tulekust teatakse ette. Olen kuulnud juhustest, kus jahipealik ei võta lihtsalt kõne vastu ja ignoreerib keskkonnainspektoreid: otsigu meid metsast üles, kui tahavad! Üksikute või mõneliikmelistee seltskondade jahist puudub üldse igasugune ülevaade ja vibujaht oleks individuaalne jaht.

Põrandaalused lihavabrikud 

Kui seaduskuulekad saavad olema vibujahimehed, kui lubatakse metskitse vibujahti, ei saaks me praeguse kontrollisüsteemi järgi mitte kunagi täpselt teada. Nad oleks nagu hääletud varjud metsas, aga kus nad tegutsevad või mida nad teevad metsas, me ei teaks ja seda ei teaks ka ametnikud. Kõik sõltub sellest, kelle kätte vibu satub ja tema enda südametunnistusest, kui ausalt ta jahti pidama hakkaks. Metskitsele vibuga jahipidamise lubamine tõstaks kindlasti hüppeliselt vibujahi populaarsust ja see suurendaks kindlasti ohtu, et kõik ei toimi reeglite alusel. Paljud inimesed näiteks ei tea, et meil Eestis tegutsevad nii-öelda põrandaalused lihavabrikud, must äri metsloomalihaga, millest väga keegi kõnelda ei soovi. Suurulukite vibujahi lubamine võib ahvatleda ka neid jahimehi, kes on seotud nende vabrikutega, kuna hääletu jaht tagab veelgi enam selle, et vahelejäämise võimalus väheneb lausa nullini. Miks Eesti jahinduses sellised asjad võimalikud on, seisneb paljuski selles, et jahimeestel on kindel reegel: kõik peavad oma suu kinni hoidma.

Vibujaht võiks jääda ja peakski jääma väikeulukite põhiseks. Väikeulukitele peetav jaht on niigi varjusurmas, välja arvatud lindudele ja kobrastele peetav jaht. Kobraste jaht kogub populaarsust, kuna maaomanike surve on suur, et kopraid kuivenduskraavidelt rohkem kütitakse, teisalt pole kevadine koprajaht üldse eetiline. Taunitav on see seetõttu, et emaslooma kõhus on 15. aprilliks, kui kevadine koprajaht lõpeb, tihti juba väljaarenenud looted. Pojad sünnivad mais või juunis. Lisaprobleemina näen seda, et kui kevadel kütitakse isane kobras ära, peab emakobras ise pojad üksi üles kasvatama ja üksikvanema elu pole kunagi lihtne. Koprajaht on sobilik sügisel ja kui seda teha, siis tuleb kogu pesakond välja küttida. Pesakonna harvendamine mõjutab kobraste elu väga tõsiselt ja iga eetiline jahimees teatavasti hoolib loomadest rohkem kui emotsioonidest, mida jaht pakub. Hetkel on kevadine koprajaht vibujahimeeste seas väga populaarne ning jahieetikast võiks ikka rohkem lugu pidada.

Taastada toimiv järelevalve 

Eesti jahinduses on kitsaskohti, mis vajaks lahendamist, juba niigi palju ja uute probleemide lisamine pole kindlasti mõistlik otsus. Esmalt tuleks jahinduses taastada tugev ja toimiv järelevalve. Ühiskonnal peab olema turvatunne, et jahimehed on eetilised ja peavad lugu jahindusest ja saakloomast ning ei tegutse oma isiklikel põhjustel nagu adrenaliinilaeng, majanduslikud eesmärgid või trofeede kogumise eesmärgil. Pean nentima, et minule kirjutatakse ja lausa helistatakse jahimeeste tegutsemise pärast üsna tihti ja probleeme on seinast seina. Õnneks pole siiani ükski juhtum olnud vibujahimeestega seotud. Kuniks jahimehed ei suuda oma ridades ise korda hoida ja Keskkonnainspektsioonil puudub ülevaade metsas toimuva osas, ei tohiks mingil juhul vibujahti suurulukile lubada. Eestis on lubatud summutiga jaht, seega mürareostuse pärast ka keegi väga muretsema ei peaks. Asulate lähedal tuleb juba praegu maaomanikega arvestada ja paluks seda edaspidi rohkem meeles pidada, kui jahti peetakse inimeste ja asulate läheduses.

Lühidalt kokku võttes: Eesti jahimees peab välja teenima ühiskonna usalduse, enne kui tullakse välja uute ideedega, kuidas küttida suurulukit - metskitse. Vaevalt, et vibujahi pooldajad suudavad tagada korra metsas. Nad saavad küll rõhuda jahieeskirjadele ja lubadustele, aga olgem ausad, lõpuks keegi ikkagi ei tea, mida seal metsas tehakse. Kui on tõsine soov suurulukitele jahti pidada, siis saab alati naaberriiki Soome minna ja arvan, et see on hetkel olukorrale igati mõistlik lahendus.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: