Alates 2013. aastast on on Eesti vibukütid saanud tabada sellise vibuga väikeulukeid. Nüüd soovivad nad õigust küttida ka kitsesid.

Vibuga suurulukite küttimisele on vastu mitmed loomakaitsjad. MTÜ Loomus juhatuse liikme Martin Garbuzi sõnul oleks see loomakaitse vallas suur samm tagasi.

"See suurendab jahipraagi ohtu ehk olukorda, kus loomi küll haavatakse, aga ta ei sure kiirelt, vaid peab enne surma veel piinlema. Lisaks võib vibujahtimine suurendada huvi jahtida lihtsalt sportlikust huvist ja loomade tapmine lõbu pärast ei ole kindlasti vastuvõetav," rääkis Garbuz.

Viimase kümne aasta jooksul on Eestis metskitsede arvukus tõusnud umbes kümnelt tuhandelt isendilt 140 000-ni. Vibukütid usuvad, et uus kord aitaks ohjata kitsede populatsiooni tihedamalt asustatud piirkondades, kus loomad satuvad sagedamini ka liiklusõnnetustesse.

Vibujahiklubi Mägilased eestvedaja Rita-Anette Kohava kinnitas, et vibuga küttimine ei põhjusta loomadele asjatuid kannatusi.

"Need hirmud ei ole põhjendatud Eestis, kus on väga range seadusandlus. Meil on ka praegu väga-väga tugev kontroll nende jahimeeste üle, kes soovivad vibuga jahti minna. Me kirjutame nii noole kui vibu peale jahitunnistuse numbri. Lisaks on meie kogukonnad ikkagi väga väikesed ja läbipaistvad. Tegelikult kõige suurem kontroll jahimeeste endi üle on ju jahimeestel," rääkis Kohava.

Eesti jahimeeste selts ei ole veel kitsede vibujahi osas seisukohta võtnud.

Kui me vaatame, palju neid näiteks auto alla jääb ja auto all surma saab, siis eelmisel aastal kuskil 5000 metskitse. Kui me täna võrdleme, mis on humaansem või parem, kas küttida või jätta regulatsioon avariide hooleks, siis kindlasti on mõistlikum neid küttida. Kuidas küttida, kas tulirelvade või vibudega, see on otsustuse küsimus," rääkis jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

Korts lisas, et väikeulukite puhul ei ole vibujahi vastaste hirmud realiseerunud. Jahimeeste seltsi hinnangul pole loomakaitsjate hirmud väikeulukite vibuga küttimisel realiseerunud.