Meelis Oidsalu: Scarlett O'Hara ja pretraumaatilise stressi sündroom ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kerli Halliste

Meelis Oidsalu soovitab Vikerraadio päevakommentaaris kõigil pretraumaatilist stressi põdevatel ja seda verbaliseerida armastavatel inimestel lugeda Margaret Mitchelli romaani "Tuulest viidud".

Lugesin hiljuti esimest korda elus Margaret Mitchelli romaani "Tuulest viidud" ja olin üllatunud, et tegemist polnudki puhtakujulise "naistekaga". Olin teost seni eiranud peamiselt 1939. aastal vändatud läägevõitu filmi tõttu, mis keskendub peategelase, rikka istanduseomaniku ärahellitatud tütre Scarlett O'Hara isekale käitumisele Ameerika kodusõjast laastatud Georgias.

Endalegi üllatuseks leidsin "Tuulest viidud" näol ees puhtatõulise sõjaromaani. Margaret Mitchell kujutab Ameerika kodusõda tsiviilelanikkonna – st rindele tormanud meestest koju jäänud naiste, laste ja vanameeste - silme läbi ning teeb seda halastamatu realismiga. Kodusõjaga kaasnevad mõrvad, haigused, vägistamised, nälg, põlengud ja korratus panevad küsima, kas inimõiguste küsimus väärib kodusõda?

Mitchelli teosest õhkub levtolstoilikku sõjaskepsist. Igasugusele vägivaldsele ühiseluliste suhete ümberkorraldamise katsele tuleks romaani "Tuulest viidud" peategelaste Scarlett O'Hara ja Rhett Butleri avaldatud hinnangutest järeldades eelistada kasvõi vägagi konfliktset, pikaldast ja vinduvat, aga vägivallatut ja juhitud reformi. Sõda ja sõjakas poliitretoorika ning neil põhinev rekonstruktsioon tekitavad uut ebaõiglust ning ülekohut ja külvavad seemneid tulevasteks konfliktideks.

Mitchell ise oli romaani kirjutamise ajal veendunud lõunaosariiklane, see nähtub nii õilistavast nostalgiast, mis avaldub siis, kui autor kirjeldab Ku Klux Klani asutamise asjaolusid, aga ka üldisest suhtumisest raamatu mustanahalistesse.

Mitte ilmaasjata ei üllitanud Alice Randall 2001. aastal romaani kriitilise versiooni, kus sündmusi polnud kujutatud mitte orjapidaja, vaid orja vaatenurgast. Ometi osutab Mitchell raamatu esimeses pooles korduvalt ja põhjalikult lõunaosariikides sõja eel valitsenud võidukat hüsteeriat ja seda õhutanud õõnsat patriotismi.

"Tuulest viidud" pole lugeja poliitilisele sümpaatiale panustav raamat nagu näiteks Harriet Beecher Stowe'i "Onu Tomi onnike", mille kohta on väidetud, et teose menu andis olulise tõuke Ameerika kodusõja puhkemisele. Mitchell näib küll orjandust võtvat loomuliku nähtusena ja on äratuntavalt lõunariiklaste poolel, aga see ei takista tal orjandusliku lõuna eliiti andruskivirähaliku mõnuga karikeerimast.

Nagu raamatu üks keskseid tegelasi, Scarletti keelatud armastus ja sõjasangar, õilishingest "puuvilla-aadlik" Ashley Wilkes sedastab, on ta lahingulistele teenetele vaatamata argpüks: "lahingusse minek mõjub nagu šampanja. See lööb argpüksile niisama kiiresti pähe nagu vapralegi […] Minu argus on hoopis teistsugune."

Ashley't kurnab hirm tegelikkuse ees, mis teeb tal "iga päev võimatumaks astuda vastu uutele raskustele". Ashley peab siin silmas uue ühiskonnakorralduse ülesehitamise raskusi ja leppimist muutunud maailmakorraga. Koloneli auastmeni jõudnud Ashely jaoks oli sõda lihtne, tema jaoks oli märksa keerulisem lahti lasta sõjaeelsetest tavadest.

Scarlett O'Hara ja romaani meespeategelane, karismaatiline Rhett Butler rikuvad igal võimalusel lõunaosariiklaste protokolli ja etiketti ja tabusid. Rhett Butler ei ole selles teoses ainult vastupandamatu ja müstiline prints valgel hobusel, vaid ka harritiidolikult terav poliitkommentaator, kes irvitab puuvilladollarites suplevate valgete lõuna-osariiklaste eluvõõruse ja nende kombekuse-kilbi taha peidetud lapsiku muudatustehirmu üle.

Hirm muudatuste ees tegi Butleri arvates lõunariiklased nõrgaks ja seda maskeeriv pime patriotism viis nad sõtta, mida polnud puht-logistilistel põhjustel võimalik võita: lõunal puudus selleks vajalik tööstuslik baas.

Põhjaosariikide sõjakuritegusid hoolikalt rõhutav lõunaosariiklane Mitchell kirjeldab lõunaosariikide ühiskonda kui kombekuse-gangreeni nakatunud organismi, mille enesessesuletus, eluvõõrus, ebateadlikkus ja ülitundlikkus vähimagi muutuse suhtes viib lõpuks ühiskonna kollapsini. Tema raamatu kangelased Rhett Butler ja Scarlett O'Hara on sellest kollapsist energiat ammutavad mustad augud.

"Tuulest viidud" osutab, et ühiselu muutmiseks on vaja võtta aega ja et parem on ühiskonnal otsida neiks muutusteks vaevaliselt konsensust. Ent Mitchell osutab ka väga selgelt, et kramplik klammerdumine eluvõõrasse kombekusse ja traditsionalismi valmistab ühiskondlikku kollapsi ette samal moel kui hulljulge avatus ja kriitikavaba vastuvõtlikkus muutuste suhtes. Ühiselu vastutustundlik korraldamine on nende kahe instinkti intelligentse lepitamise üritus.

Vastupidiselt 1939. aasta filmist jäänud petlikule muljele pole kodusõjas staatuse, varanduse ja pere kaotanud kangelanna O'Hara mitte tujukas printsess, vaid sõjakangelasest tuhkatriinu, kelle tabusid murdev ettevõtlikkus aitab sõjatraumadest hinge vaakuvas lõunas uut, orjatööjõujärgset sisemist tasakaalu leida.

Abikaasa teadmata endale saeveski soetanud naisest saab ühiskondlikust hukkamõistust hoolimata lõunaosariikide esimene ärinaine.

Scarlett O'Hara elab jäledatest sõjakannatustest põhjustatud posttraumaatalist stressi ja staatusekaotust välja märksa elutervemalt kui mitmedki raamatu meestegelased. Ta teeb seda ettevõtluses, sest ta teab, et turvatunde taastamine on tema enda väikestes kätes ja selleks tuleb suurte sõnade tegemine jätta ning iga päev midagi teha, midagi, mis on konkreetselt tema võimuses ja millest tema sotsiaalne turvatunne tegelikult muutub.

Kõigile (sarnaselt minule) pretraumaatilist stressi põdevatele ja seda verbaliseerida armastavatele inimestele julgen romaani "Tuulest viidud" vägagi rõõmsalt soovitada. Ka raamatuid ning arvamusartikleid lugemata-kirjutamata võib Scarlett O'Harast eeskuju võttes ja pidulikumat juhatust ootamata oma õnne eest vastutuse võtta ning selle nimel miskit konkreetset ette võtta.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: